Der Blaue Reiter
"Punane hobune ja sinine hobune" (1912)
Der Blaue Reiter (eesti keeles Sinine Ratsanik) oli Saksamaal aastatel 1911-1914 tegutsenud ekspressionistlikke kunstnike ühendus.
Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Der Blaue Reiter oli Die Brücke kõrval tähtsaim ekspressionistide rühmitus, kus kunstnikke ühendas mitte loomingu stiililine sarnasus, vaid ühised loomingulised taotlused. Rühmitus esindas kubismist mõjutatud suunda, kuid selle kunstnikud kasutasid ka naivistlikke rahvakunsti sugemeid. Rühmituse lõid Münchenis 1909. aastal Alexej von Jawlensky ja Vassili Kandinsky. Vassili Kandinsky piltidel kordunud sinise hobuse motiiv sai Der Blaue Reiteri sümboliks.
Erinevalt Die Brückest olid sellel rühmitusel oma eelkäijad. Nimelt asutas vene päritoluga kunstnik Marianne von Werefkin juba 1897. aastal Münchenis Sankt Lukase vennaskonna. 1908 tekkis Werefkini salongi külalistel aga juba uus idee — luua Müncheni Uus Kunstiühing (Neue Künstlervereinigung München), mida peetakse vahel Blaue Reiteri varasemaks versiooniks, mida see siiski ei ole. 1909. aasta jaanuaris asutatud ühingusse kuulusid Werefkin ise, Alexey Jawlensky, Alfred Kubin, helilooja, kunstiteoreetik, tantsija ja rida kunstnikke, nende seas Vasiili Kandinsky. 1911 ühines Franz Marc.[1]
"Vene ballett" (1912)
Müncheni Uus Kunstiühing korraldas kokku kolm näitust, mil kõigil on oma roll saksa modernismi ajaloos. Esimene neist toimus 1909 Münchenis (Modernen Galerie Heinrich Thannhauser). Teisel näitusel (1910 samas kohas) olid lisaks rühma liikmete ka prantsuse foovid ning kubistid sh. Pablo Picasso, Georges Rouault ja Maurice de Vlaminck. Kolmas näitus toimus juba pärast grupi sisulist lagunemist 1910—1911 aasta vahetusel samas kohas. Nimelt olid tekkinud liikmete vahelised vastuolud ning Kandisky ja Marc lahkusid ühingust. 1911 detsembris olid nad juba ette valmistanud uue näituse, mis oli seotud samal aastal nende poolt koostama hakatud almanahhiga „Der Blaue Reiter“ (ilmus 1912) ümber koondunud ringkonnaga.[1]
Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
Almanahhi järgi nime saanud kunstnikegruppi Der Blaue Reiter, kuulusid Vassili Kandinsky, Franz Marc, August Macke, Paul Klee, Gabriele Münter, Alexej von Jawlensky, Heinrich Campendonk, Albert Bloch, Marianne von Werefkin, Lyonel Feininger. Nendega oli tihedalt seotud ka Paul Klee, kes esines koos nendega, kuid ametlikult siiski grupiga ei ühinenud. Rühma esimesest näitusest võtsid osa ka Albert Bloch ja Emil Nolde ja kuulus helilooja Arnold Schönberg, kes harrastas ka maali.
Oluline on rõhutada, et rühmitus ei ühendanud kunstnikke mitte stiili, vaid ühiste eesmärkide alusel. Tegelikult ei tahtnudki Marc und Kandinsky asutada järjekordset ühingut, mis propageerib mingit kindlat suunda ja allutab kogu loomingu sellele. Ühendavaks peeti pigem huvi keskaja ja primitiivse kunsti vastu, samuti prantsuse modernismis levinud kubismi ja fovismi vastu. Kõiki kunstivorme peeti võrdseteks. Samas püüeldi kunstiliste väljendusvahendite mitmekülgsusele. Seejuures esindasid August Macke und Franz Marc seisukohta, et iga inimene omab mingit erilist sisemist (müstilist) ja välist (nähtavusest lähtuvat) „elamuste tegelikkust“ (Erlebniswirklichkeit), mille viib kokku kunst. Seda ideed toetas ka Kandinsky.[1]
Näitused ja almanahh[muuda | muuda lähteteksti]
Rühmitus organiseeris kaks näitust (1911. aastal ja 1912. aastal) ja koostas almanahhi.
Der Blaue Reiteri toimetuse esimene näitus ("Erste Ausstellung der Redaktion Der Blaue Reiter") avati 18. detsembril 1911. aastal Münchenis Heinrich Thannhauseri Moderne Galerie’s. Näitus kestis kuni 1912. aasta esimeste päevadeni ning sellel eksponeeriti 43 teost neljateistkümnelt kunstnikult: Henri Rousseau, Albert Bloch, David Burljuk, Vladimir Burljuk, Heinrich Campendonk, Robert Delaunay, Elisabeth Epstein, Eugen von Kahler, Vassili Kandinsky, August Macke, Franz Marc, Gabriele Münter, Jean Bloé Niestlé ja Arnold Schönberg. Ajavahemikus jaanuar 1912 kuni juuli 1914 külastas näitus ka mitmeid Euroopa linnu (Köln, Berliin, Bremen, Haag, Frankfurt, Hamburg, Budapest, Oslo, Helsingi, Trondheim ja Göteborg).
Der Blaue Reiteri toimetuse teine näitus ("Zweite Ausstellung der Redaktion Der Blaue Reiter, Schwarz-Weiß") toimus 12. veebruar kuni 2. aprill 1912 Hans Goltzi moodsa kunsti galeriis (Neue Kunst Hans Goltz) Münchenis. Seal eksponeeriti eelkõige trükigraafikat ja joonistusi, teiste seas Paul Klee ja Die Brücke kunstnike teoseid.
Almanahh ilmus vahetult pärast rühma esimest näitust 1912. See oli pühendatud selle ühele toetajale, kunstiajaloolasele H. von Tschudile, kes oli surnud just enne selle trükkimist. Trükis oli mahukas: 141 reproduktsiooni, 19 artiklit ja 3 muusikalisa. Väljaandjateks olid Kandinsky ja Marc, kes loobusid oma honorarist. R. Piperi kirjastus Münchenis võttis üle reklaami ja teostuse, kulud kandis kunstikoguja B. Koehler.[1]
Programmiline teos hõlmas Marci käsitluse uuest liikumisest maalikunstis Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal ja näitas tema sõnade kohaselt „õrnu seoseid gootika ja primitiivsete meistrite, Aafrika ja suure Oriendi vahel väljendusrikka rahvakunsti ja laste kunstiga“. Samuti ei unustatud mainimata nende nähtuste ühtsust moodsa muusikasuunaga ja uute lavakunstideedega. Tulemuseks oli omalaadne “vaimse kunsti” otsingute väljendus, mis püüdis murda traditsioone, saavutada kunstiliikide koosmõju ja leida võimalikke mõttekaaslasi rahvusvahelisel tasandil.[1]
Almanahhi trükiarv oli üsna suur - 1200, kuid siiski tekkis vajadus järeltrüki järele ning see anti välja 1914. Samal ajal hakati seda tõlkima kõikidesse tuntumatesse euroopa keeltesse. Kahjuks ei jõutud planeeritud teise osani, sest enne lagunes rühmitus algava maailmasõja keerises. Juba varem olid tekkinud ka sellesse rühmitusse sisemised mõrad, seda eelkõige Kandinsky autoritaarse loomuse tõttu.[1]
1914. aastal rühmitus lagunes.