Valter Raudsalu
Valter Raudsalu (22. juuli 1915 Mahu vald, Virumaa – 1. juuni 2003) oli Eesti jurist ja riigitegelane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Valter Raudsalu sündis 1915. aastal Aseris, töölisperekonnas. Õppis töötamise kõrval õhtugümnaasiumis ja 1940. aastal sai Tallinna raudteetöökodade komsomolijuhiks, seejärel Eesti Raudtee prokuratuuri uurija. Teise maailmasõja alguses evakueerus Leningradi, osales II maailmasõjas 8. Eesti laskurkorpuse koosseisus.
Aastatel 1945–1948 oli Valter Raudsalu Eesti NSV Prokuratuuri uurimisosakonna prokurör ja 1948–1950 juhataja. Lõpetas 1950 Tartu Riikliku Ülikooli.
1950–1953 Eesti NSV Ülemkohtu esimehe asetäitja, 1953–1959 Eesti NSV kohtuminister, 1959–1970 Eesti NSV prokurör, õigusteaduse kandidaat (1966, TÜ), väitekiri "Tõendite hindamine teise astme kohtus nõukogude kriminaalprotsessis".
9. detsember 1970–1976 Eesti NSV justiitsminister[2].
Eesti NSV Ülemnõukogu VI ja VII koosseisu saadik (1963–1971), EKP Keskkomitee liige aastast 1960. Eesti NSV teeneline jurist (1973).[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ameerika Ühendriikide reaktsiooniline valimissüsteem. Tallinn, 1954
- Vestlus nõukogude kohtust. Tallinn, 1975
- Rahvakaasistuja nõukogude kohtus. Rahvakaasistuja käsiraamat (kaasautor). Tallinn, 1977.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
- ↑ Olev Liivik, Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940-1953, Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2014, lk 311
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- ENE VI, 431.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.