Topiaarkunst

Topiaarkunst (lad ars topiaris) on puude ja põõsaste vormi kujundamise kunst. Eesmärgiks on anda pügamisega taimedele soovitud kuju.

Lisaks silmailule pakub topiaarkunst rõõmu aias askeldamisest ja oma kätega kunsti loomisest. Sobivateks taimedeks on nii okas- kui ka lehtpuupõõsad. Liikidest on sagedamini kasutusel pukspuu, valgepöök, liguster ja jugapuu.

Topiaarkunsti kõrgaeg oli renessanss ja barokk, kuid kõige varasemaid teateid puude ja põõsaste pügamisest võib leida Plinius Noorema Rooma aedade kirjeldustest. Vana-Rooma aegadel olid aednikeks peamiselt orjad, kes tegelesid ka puude ja põõsaste pügamisega. Arvatakse, et just orjad on need, kes selle kunstiliigi Euroopasse tõid. Versailles' näitel kujundati taimedest seinu, sambaid, võlve, kaari ja muid arhitektuurielemente. Lisaks ka geomeetrilisi vorme (kerad, püramiidid, koonused, risttahukad) ja skulptuure (loomad, inimesed, stseenid). Tänu Inglise pargistiili levikule vähenes topiaarkunsti populaarsus märgatavalt. Uue õitsengu tõi aga 19. sajandi teine pool, koos historitsistliku aia- ja pargikunstiga. Võrreldes tänapäeva topiaarkunstiga, kujutati varem rohkem jahistseene ja sõjaga seonduvat.

Belgias, Prantsusmaal ja Hollandis on topiaarkunst veel tänini tavaline osa aiakunstist. Topiaarkunsti viljeldakse nii eraaedades, surnuaedades kui ka avalikes parkides (nt Parc André Citroën Prantsusmaal ja Thames Barrier Park Inglismaal). Peamiselt esineb topiaarkunsti siiski ajaloolise hõnguga väärikates kohtades.

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis pole topiaarkunst eriti populaarne. Enamasti piirdutakse puuvõrade vormilõikusega (nt Kadrioru pargis ja Palmse mõisas).

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Michelle L. Hirsch. Smithsonian. 2015
Nurme, S., Nutt, N. ja Terrae, A. (2012). Pargiterminite seletussõnaraamat. Keskkonnaamet. Lk. 62
RHS Gardening. Topiary