Puudutus
|
See artikkel räägib keskkonna tajumisest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Puudutus (täpsustus). |
 |
 | Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Puudutus (ka puudutamine) on keskkonna tajumine naha abil.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Spetsiaalsed naha retseptorid saadavad ajju signaale, mis võimaldavad tunnetada valgust ja pehmet survet, kuuma ja külma, kehaasendit ja valu. Puudutus on sensoorse närvisüsteemi osa. Närvisüsteem hõlmab lisaks ka nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitse- ja tasakaalumeelt.
Füsioloogias nimetatakse puudutust somatosensoorseks süsteemiks, aju ja keha närvistruktuuride võrgustikuks, mis tekitab puudutuse (haptiline taju), samuti temperatuuri (termotseptsioon), kehaasendi (propriotseptsioon ehk lihastaju) ja valu (notsitseptsioon) taju.[1]
Somatosensoorsus toimib siis, kui naha või siseorganite mehaanilised ja termotundlikud struktuurid tajuvad füüsilisi mõjutusi, näiteks survet nahale (mehhanotransduktsioon, notsitseptsioon). Nende struktuuride või retseptorite tundlikkus viib perifeersete sensoorsete neuronite aktiveerimiseni, mis edastavad signaale seljaajule. Sensoorset teavet töödeldakse seejärel lokaalselt seljaajus, et juhtida reflekse ning see edastatakse ka ajju, et tajuda teadlikku puudutust ja propriotseptsiooni.
Ajju suunduvad närvirajad on üles ehitatud nii, et teave füüsilise mõjutaja asukoha kohta säilib. Sel viisil esindavad aju somatosensoorses ajukoores olevad naaberneuronid naha või keha lähedal asuvaid asukohti, luues omapärase kaardi.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ The Senses: The Somatosensory system Carl Sherman (August 12, 2019). Dana Foundation. New York.