Mihhail Veller
Mihhail Jossifovitš Veller (ka Weller) (vene keeles Михаил Иосифович Веллер; sündinud 20. mail 1948 Kamjanets-Podilskõis Ukrainas) on Moskvas ja Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik.
Sündis Kamjanets-Podilskõis (tollane Ukraina NSV) sõjaväelase perekonnas. Ta on rahvuselt juut.
Ta lõpetas Magiljovis (tollane Valgevene NSV) keskkooli 1966 kuldmedaliga. Lõpetas 1972. aastal Leningradi Riikliku Ülikooli vene filoloogina.
1979. aastast töötas ajakirjanikuna Eestis. Aastatel 1987–1990 oli ta Vikerkaare venekeelse osakonna juhataja.
Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige.[1]
Eesti keeles ilmunud teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Ühesõiduhobu", tõlkinud Tiito Himma ja Teet Kallas, Loomingu Raamatukogu, Perioodika 1984.
- "Nevski prospekti legendid", tõlkinud Tiito Himma, Mihhail Veller 1999; Fontes 2005.
- "Nulltund", tõlkinud Tiito Himma, L & P 2002 .
- "Legendid 2", tõlkinud Tiito Himma, Hermes 2006.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 2002 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind: viimase kümne aasta proosaloomingu eest, mis on tõstnud ta Venemaal loetavamate kirjanike sekka, kelle kogutud ja valitud teoseid avaldavad mitmed Venemaa suurkirjastused)
- 2008 Valgetähe IV klassi teenetemärk[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Kirjanik Mihhail Weller: lühike elulugu".
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Mihhail Velleri koduleht
- Jaanus Piirsalu. Mihhail Veller: elavatest on palju huvitavam kirjutada kui surnutest, EPL, 14. november 2009
- Teet Korsten. Edukaim Eesti juurtega vene kirjanik on sisenenud õigest uksest, Põhjarannik, 19. märts 2011