Maraton
Maraton ehk maratonijooks on kergejõustiku ala, pikamamaajooks. 1924. aastal määrati distantsi pikkuseks 42 195 m, mis vastab 1908. aasta Londoni olümpiamängudel läbitud distantsile: Windsori lossi ja White City staadioni vahelisele kaugusele.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Nimetus "maraton" pärineb legendi järgi sellest, et Kreeka-Pärsia sõdades (u 499–449 eKr) peetud Maratoni lahingu (u 490 eKr) järel olevat käskjalg viinud kreeklaste võiduteate joostes Marathonist Ateenasse (u 42 km). Jõudnud valitseja ukse ette, olevat ta jaksanud öelda: „Olge tervitatud, me võitsime!“, ja varisenud surnult kokku. Tegelikult on legendis tõde tublisti moonutatud ning kui lähtuda toonasest ajaloolisest jooksust, peaks maratonidistants olema üle 225 kilomeetri pikk. Nimelt Herodotose sõnul olevat Ateena jooksja Pheidippides saadetud Ateenast Spartasse, et enne lahingut abi paluda, mitte pärast lahingut Ateenasse võidust teatama. Linna aga läks kiirmarsil 40 km pärast kurnavat Maratoni lahingut täisvarustuses Ateena armee, et ennetada sinna suunduvat Pärsia laevastikku. Hiljem ajasid ajaloolased need sündmused omavahel sassi. [viide?]
1896. aastal nimetati maratoniks esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel kavas olnud ülipikamaajooks.
Eesti esimene maratonijooksuvõistlus toimus 28. aprill 1913 (praeguse kalendri järgi 11. mail). Paldiskist Tallinna lähistele Mustjõele kulgenud 39 versta (40,2 km) pikkuse katsumuse võitis Pjotr Šubin Peterburist ajaga 3:23:45. Kokku osales kaheksa jooksjat ning parima eestlasena jõudis neljandana finišisse tartlane Arnold Feldmann ajaga 4:12:41. Seda ajaloolist sündmust loetakse Eesti maratonijooksu sünnipäevaks.
Seisuga 8. oktoober 2023 on meeste maailmarekord 2:00:35 (Kelvin Kiptum, 2023 Chicago maraton) ja naiste maailmarekord 2:11:53 (Tigst Assefa, 2023 Berliini maraton).
Ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Algusaastad (1913-1939)[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti esimene ametlik võistlus maratonijooksus toimus 1913. aastal 28. aprillil. Omavahel võistlesid Paldiski ja Tallinn. Osales 8 jooksjat, võistluse võitis peterburglane Pjotr Šubin. Parimaks eestlaseks osutus tartlane Arnold Feldmann, saavutades ajaga 4:12.41 neljanda koha.[1] 28. aprilli loetakse ka Eesti maratoni sünnipäevaks.
Üheks olulisemaks nimeks Eesti maratoni algusaastatel on Jüri Lossmann (,,Hull Jüri"[2]), kes võitis Antwerpeni olümpiamängudel 1920. aastal maratonijooksus hõbemedali, tuues Eestile esimese olümpiamedali kergejõustikus. Tema tulemus 2:32.48 ületas seni kehtinud maailmarekordit viie ja poole minutiga. [2] Maailmarekordi püstitanud soomlase Hannes Kolehmaineni tulemus 2:32.35 ületas Lossmanni oma kõigest 13 sekundiga.
Lossmann osales ka Pariisi olümpiamängudel 1924. aastal, kus ta positsioneeris end tõsiselt medalikonkurentsi, kuid sai suurest kuumusest tingituna kuumarabanduse, lõpetades siiski 10. kohal. Lisaks oli Lossmannil mitmeid teisi silmapaistvaid saavutusi, sealhulgas võit Göteborgi mängudel 1923. aastal ja Tallinnas joostud aeg 2:18.33. Kuigi Lossmannist oleks võinud saada ainus eestlasest maratonijooksu maailmarekordiomanik, selgus hiljem, et raja mõõtmisel tehti viga ning see oli tegelikult 1,7 km lühem.
Teine tuntud jooksja tollest perioodist oli Elmar Reiman, kes saavutas kuulsuse oma osalusega 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel ja Pariisis 1924. aasta olümpiamängudel. Ta oli oma aja kohta hea jooksja, kuid pälvis mõlemal olümpial viimase koha.
Eesti maratonijooks oli huvitaval kombel üks vähestest aladest, mis oli esindatud peaaegu kõikidel tolle perioodi olümpiamängudel.
Eesti meistrivõistluste ajalugu algas 1927. aastal, kui esimeseks maratonimeistriks tuli Elmar Reiman. Võistlused toimusid esialgu veel ebaregulaarselt.
Nõukogude aeg (1940-1941 ja 1944-1991)[muuda | muuda lähteteksti]
Maratonijooksu kontekstis oli periood 1940-1990 märkimisväärne nii Eestis kui ka maailmas . Professionaalne sport hakkas sel ajal koguma hoogu, muutudes laialdaseks nähtuseks, ning see oli ka perioodiks, mil enamik suuremaid linnamaratone alguse said ning Aafrika jooksjad tegid oma tulekut. Ent samal ajal toimus ka dopingu sissejuurutamine ja dopingukontrolli kehtestamine.
Eestis oli see aeg, mil osalemine tiitlivõistlustel ja teistes rahvusvahelistes võistlustes oli ülimalt keeruline ning võistlemine piirdus peamiselt Eestis ja Nõukogude Liidus korraldatud maratonidega. Kuigi see tõi kaasa väljakutseid, võimaldas see ka suuremal hulgal sportlastel treenida (pool)professionaalselt ja osaleda paljudes treeninglaagrites.
Eesti meistrivõistlused maratonijooksus said regulaarseks alates 1947. aastast ning pikka aega oli see peamine Eestis toimuv maraton. 1956. aastal, kui maraton EMV kavast välja jäeti, otsustas grupp entusiaste korraldada maratoni Vändras. Esimene Vändra maraton toimus 30. septembril 1956. aastal ja stardis oli 6 meest. Kuigi algul osalesid vaid Eesti jooksjad, liitusid peagi ka jooksjad mujalt Nõukogude Liidust. Vändra maratonist sai igasügisene sündmus, kus aastate jooksul selgitati mitmel korral Eesti maratonimeistreid.
1974. aastal toimus esimene Tartu-Otepää maraton. Tänavu 40. korda peetud maraton on Eesti vanim katkematult korraldatav jooksumaraton. Tartu-Otepää maraton oli üks väheseid võimalusi Eestis maratoni joosta, kõrvuti Tallinna maratoniga.[3] Osavõtjate arv oli aastatega kõikunud, kajastades maratonijooksu buumiaegu ja tagasihoidlikumaid perioode.
Kolmas traditsiooniline maraton oli Tallinna maraton, mille korraldamist alustati 1980ndate alguses. Vahepealse vaiksemaks jäämise järel sai sellest jooksust SEB Tallinna Maraton, muutudes Eesti esindusmaratoniks.
Nõukogude ajal kandsid mitmed maratonid patsifistlikke nimetusi. Näiteks Kohtla-Järvel korraldati aastatel 1966-1976 Rahu maraton ning pärast seda alustati Tartus Võidupüha maratoni korraldamist, mis toimus igal aastal 9. mail Nõukogude vägede võidu tähistamiseks Teise maailmasõja üle. Eesti Vabariigi lähenedes nimetati antud maraton Side maratoniks, kuni selle korraldamine 1991. aastal katkes.
Ainsaks maratoonariks sellest perioodist, kes jõudis tiitlivõistlustele, oli Kanadas elav Arnold Vaide. Tema saavutused Stockholmis EM-il ja Melbourne OM-il on märkimisväärsed, kuigi konkurents tolleaegsetel võistlustel ei olnud võrreldav tänapäevaga. Arnold Vaide isiklik rekord Košice maratonil oli 2:24.40.
Eestis elavatest eestlastest oli silmapaistvaim maratoonar Rein Leinus, kes parandas Eesti rekordit 12 minutit ajavahemikul 1958-1968 ning tuli üheksakordseks Eesti meistriks. Tema väljapaistvaim saavutus oli 1963. aasta NL Rahvaste Spartakiaadil 5. koht ajaga 2:22.20.
Albert Ivanov oli omal ajal väga kõval tasemel maratoonar, kuid tema arvamine Eesti maratonijooksjaks on küsitav. 50ndate aastate Eesti meistrivõistluste edukaim jooksja oli Viktor Puusepp 5 Eesti meistritiitliga.
Eesti pikamaajooks oli aastatel 1950-1970 võrreldav maailmatasemega, kuigi maratonijooksu populaarsus ja staatuse puudumise tõttu jäid paljude suurepäraste pikamaajooksjate võimed maratonidistantsil avastamata.
1977. aastal ületas Vladimir Heerik esimesena eestlasena 2:20 piiri (2:19.57). Meelis Veilbergi 1985. aastal Vilniuses joostud Eesti rekord 2:15.44 oli arvestatav tulemus. 80ndatel aastatel tegid lisaks Veilbergile häid jookse ka Villy Sudemäe, Rein Valdmaa ja Kaupo Sabre, kuid maratonijooks elas läbi esimese väikese buumi.
Naiste maratonijooks sai hoo sisse 70ndate lõpul, ja esimene Eesti (ja tõenäoliselt ka Nõukogude Liidu) naismaratoonari tulemus oli Niina Liimi 1971. aasta Kohtla-Järve maratonil 3:39:33. Naised hakkasid Eestis tõsisemalt jooksma 80ndate aastate alguses, esimeseks juhtfiguuriks oli Sirje Eichelmann, kes jõudis maratoni juurde lühemate distantside kaudu.
Viimased aastad (1991- ...)[muuda | muuda lähteteksti]
1990. aastatel jätkusid Eesti maratonijooksu traditsioonid, samas kui riik läbis märkimisväärseid poliitilisi ja majanduslikke muutusi pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Sel ajaperioodil säilitasid traditsioonilised maratonid, nagu Tartu-Otepää ja Tallinna maraton, oma tähtsuse ja populaarsuse, kuid samal ajal tekkisid ka uued võistlused ja üritused, mis rikastasid Eesti maratonikalendrit.
Üheks oluliseks arenguks oli Tallinna maratoni kuulutamine Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) hõbemärgiga maratoniks aastal 2003, mis tõstis selle rahvusvahelist mainet ja meelitas rohkem välisriikide osalejaid.
Samuti on märgata naiste maratonijooksu kasvu ja arengut sel perioodil. Üha rohkem naisi hakkas osalema maratonidel ja poolmaratonidel ning nende osavõtt ja saavutused panid aluse tugevale naiste maratonijooksu kogukonnale Eestis.
Kaasaegne tehnoloogia ja kommunikatsioonivahendid aitasid kaasa maratonijooksu populariseerimisele, võimaldades paremat teavitust ja reklaami ning lihtsustades võistluste korraldamist ja osalemist.
Tänapäeval jätkub Eesti maratonijooksu edu lugu, kus traditsioonilised üritused, nagu Tartu-Otepää ja Tallinna maraton, on endiselt olulised. Lisaks on tekkinud uusi ja innovaatilisi maratone ning poolmaratone, mis rikastavad Eesti maratonikalendrit ja meelitavad osalejaid nii kodu- kui välismaalt.
Olümpiamängude medalivõitjad[muuda | muuda lähteteksti]
Mehed[muuda | muuda lähteteksti]
Naised[muuda | muuda lähteteksti]
Aasta | |||
---|---|---|---|
1984 | Joan Benoit 2:24.52 | Grete Waitz 2:26.18 | Rosa Mota 2:26.57 |
1988 | Rosa Mota 2:25.40 | Lisa Martin 2:25.53 | Katrin Dörre 2:26.21 |
1992 | Valentina Jegorova SRÜ 2:32.41 | Yuko Arimori 2:32.49 | Lorraine Moller 2:32.59 |
1996 | Fatuma Roba 2:26.05 | Valentina Jegorova 2:28.05 | Yuko Arimori 2:28.39 |
2000 | Naoko Takahashi 2:23.14 | Lidia Simon 2:23.22 | Joyce Chepchumba 2:24.45 |
2004 | Mizuki Noguchi 2:26.20 | Catherine Ndereba 2:26.32 | Deena Kastor 2:27.20 |
2008 | Constantina Tomescu 2:26.44 | Catherine Ndereba 2:27.06 | Zhou Chunxiu 2:27.07 |
2012 | Tiki Gelana 2:23.07 (OR) | Priscah Jeptoo 2:23.12 | Tatjana Arhipova 2:23.29 |
2016 | Jemima Sumgong 2:24.04 | Eunice Kirwa 2:24.13 | Mare Dibaba 2:24.30 |
2020 | Peres Jepchirchir 2:27.20 | Brigid Kosgei 2:27.36 | Molly Seidel 2:27.46 |
Maailmameistrivõistluste medalivõitjad[muuda | muuda lähteteksti]
Mehed[muuda | muuda lähteteksti]
Naised[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Tsitaadid Vikitsitaatides: Maraton |
- Maraton 1904. aasta suveolümpiamängudel
- Maratoni Eesti meistrivõistluste medalivõitjad
- Meeste maratonijooks 1997. aasta maailmameistrivõistlustel kergejõustikus
- Maailma maratoni suurvõistlused
- Poolmaraton
- Otepää-Tartu jooksumaraton
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Meeste maratoni kõigi aegade edetabel
- Naiste maratoni kõigi aegade edetabel
- Meeste maratoni edetabelid: 2002 – 2003 – 2004 – 2005 – 2006 – 2007 – 2008 – 2009
- Naiste maratoni edetabelid: 2002 – 2003 – 2004 – 2005 – 2006 – 2007 – 2008 – 2009
Eesti maratoni edetabelid[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Eesti maratoni ajalugu, 1913-1939 - Uudised - Marathon100". marathon100.com. Vaadatud 1. mail 2024.
- ↑ 2,0 2,1 Reinsalu, Kristo; Nilk, Andres (2015). Eesti jooksjate lood. Tallinn: Spordikohvik MTÜ. Lk 51-60.
- ↑ www.elitec.ee. "Ajalugu 1956-1994 | Mispo". www.mispo.ee. Vaadatud 4. mail 2024.