Keskkonnakahju

Allikas: Vikipeedia

Keskkonnakahju on keskkonna halvenemine ressursside, näiteks õhu, vee ja pinnase kvaliteedi vähenemise, ökosüsteemide hävitamise, elupaikade hävitamise, eluslooduse väljasuremise ja reostuse kaudu. Seda määratletakse kui mis tahes muutust või häireid keskkonnas, mida peetakse kahjulikuks või ebasoovitavaks[1][2]. Keskkonnakahju protsess võimendab keskkonnaprobleemide mõju, mis jätab keskkonnale püsiva mõju[3].

Keskkonnakahju on üks kümnest ohust, mille kohta ÜRO kõrgetasemeline ekspertrühm on ametlikult hoiatanud. ÜRO rahvusvaheline katastroofide vähendamise strateegia määratleb keskkonnakahju kui „keskkonna suutlikkuse vähenemist sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide ja vajaduste täitmiseks“[4].

Keskkonnakahjustusi on mitut liiki. Kui looduslikud elupaigad hävitatakse või loodusvarad ammendatakse, on keskkond halvenenud; otsene keskkonna halvenemine, näiteks metsaraied, mis on kergesti nähtav; seda võivad põhjustada kaudsemad protsessid, näiteks plastikreostuse kogunemine aja jooksul või kasvuhoonegaaside kogunemine, mis põhjustab kliimasüsteemi murdepunkte. Selle probleemi vastu võitlemiseks tehtavad jõupingutused hõlmavad keskkonnakaitset ja keskkonnajuhtimist. Halvenemist põhjustav väärhaldus võib viia ka keskkonnakonfliktini, kus kogukonnad organiseeruvad vastuseisuks keskkonnaga vääralt ümberkäitlevatele jõududele.

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlased väidavad, et inimtegevus on viinud Maa kuuendat korda massilisse väljasuremisse[5][6]. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemist on seostatud eelkõige inimese ülerahvastumisega, inimeste jätkuva rahvastiku kasvuga ja maailma jõukate inimeste loodusvarade ületarbimisega[7][8]. Maailma Looduse Fondi 2020. aasta aruandes leiti, et inimtegevus - täpsemalt ületarbimine, rahvastiku kasv ja intensiivpõllundus - on hävitanud alates 1970. aastast 68% selgroogsetest metsloomadest[9]. ÜRO Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu 2019. aastal avaldatud bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemiteenuste ülemaailmses hindamisaruandes väidetakse, et umbes miljon taime- ja loomaliiki ähvardab väljasuremine inimtekkeliste põhjuste tõttu, näiteks inimkonna laienev maakasutus agraar-tööstuskompleksi ja loomakasvatuse jaoks koos ülepüügiga[10][11][12].

Alates põllumajanduse rajamisest üle 11 000 aasta tagasi on inimene muutnud umbes 70% Maa maismaapinnast, kusjuures taimestiku biomass on vähenenud maailmas poole võrra ja maismaa loomakooslused on vähenenud keskmiselt üle 20%. 2021. aasta uuringu kohaselt on vaid 3% planeedi maismaapinnast ökoloogiliselt ja faunistiliselt puutumata, st piirkonnad, kus on terveid kohalike loomaliikide populatsioone ja vähe või üldse mitte inimese jalajälge. Paljud neist puutumatutest ökosüsteemidest asusid aladel, kus elasid põlisrahvad[13][14]. Degradeerumine mõjutab üle 30% maailma maismaapinnast ja 40% arengumaade maast[15].

Nende kadude mõju inimeste elatusvahenditele ja heaolule on tekitanud tõsist muret. Näiteks põllumajandussektori puhul märgitakse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2019. aastal avaldatud dokumendis „Maailma bioloogilise mitmekesisuse olukord toidu ja põllumajanduse jaoks“[16], et „riigid teatavad, et paljud liigid, mis aitavad kaasa elutähtsate ökosüsteemsete teenuste osutamisele, sealhulgas tolmeldajad, kahjurite looduslikud vaenlased, mullaorganismid ja looduslikud toiduliigid, on elupaikade hävitamise ja halvenemise, liigse kasutamise, reostuse ja muude ohtude tagajärjel vähenemas“ ning et „peamised ökosüsteemid, mis osutavad mitmeid toidu ja põllumajanduse jaoks olulisi teenuseid, sealhulgas magevee tarnimine, kaitse ohtude eest ja elupaikade pakkumine sellistele liikidele nagu kalad ja tolmeldajad, on vähenemas.”[17]

Vee degradeerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkonnakahju üks peamisi komponente on mageveevarude ammendumine Maal[18]. Umbes ainult 2,5% kogu veest Maal on magevesi, ülejäänud on soolane vesi. 69% mageveest on jäätunud Antarktisel ja Gröönimaal asuvates jäämütsides, seega on ainult 30% sellest 2,5% mageveest tarbimiseks kättesaadav[19]. Magevesi on erakordselt oluline ressurss, sest elu Maal sõltub lõppkokkuvõttes sellest. Vesi transpordib biosfääris toitaineid, mineraale ja kemikaale kõikidele eluvormidele, toetab nii taimi kui ka loomi ning kujundab Maa pinda materjalide transportimise ja ladestumisega[20].

Praegused kolm peamist magevee kasutusviisi moodustavad 95% tarbimisest; umbes 85% kasutatakse põllumajandusmaa, golfiväljakute ja parkide niisutamiseks, 6% kasutatakse koduseks otstarbeks, näiteks siseruumides suplemiseks ja õues aia- ja murukasutamiseks, ning 4% kasutatakse tööstuslikuks otstarbeks, näiteks töötlemiseks, pesemiseks ja jahutamiseks tootmiskeskustes[21]. Hinnanguliselt iga kolmas inimene kogu maailmas kannatab juba praegu veepuuduse käes, peaaegu viiendik maailma elanikkonnast elab füüsilise veepuudusega piirkondades ja peaaegu veerand maailma elanikkonnast elab arengumaades, kus puudub vajalik infrastruktuur olemasolevatest jõgedest ja põhjaveekogudest pärit vee kasutamiseks. Veepuudus on üha suurenev probleem, mis tuleneb paljudest tulevikus prognoositavatest probleemidest, sealhulgas rahvastiku kasvust, linnastumise suurenemisest, kõrgemast elatustasemest ja kliimamuutusest[19].

Tööstus- ja olmereoveed, pestitsiidid, väetised, planktonide õitsengud, muda, õlid, kemikaalijäägid, radioaktiivsed ained ja muud saasteained on mõned kõige sagedasemad veereostajad. Neil on suur negatiivne mõju veele ja nad võivad põhjustada vee seisundi halvenemist eri tasanditel[22].

Tarbimise kasv[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna maailma elanikkond kasvab iga minutiga, suureneb ka nõudlus loodusvarade järele. Koos vajadusega suurema toodangu järele suureneb ka keskkonnakahju ja ökosüsteemide kahjustamine, milles need ressursid asuvad. ÜRO rahvastiku kasvu prognooside kohaselt võib 2070. aastaks sündida kuni 170 miljonit inimest rohkem. Koos inimeste arvuga planeedil kasvab ka vajadus suurema hulga kütuse, energia, toidu, hoonete ja veeallikate järele.

Metsatustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna vajadus uute põllumajanduspiirkondade ja teede ehitamise järele suureneb, jäävad metsade raadamisprotsessid kehtima. Metsatustumine on „metsa või puistu eemaldamine maalt, mis on muudetud mittemetsanduslikuks kasutuseks“. Alates 1960. aastatest on hävitatud ligi 50% troopilistest metsadest, kuid see protsess ei piirdu ainult troopiliste metsade aladega. Ka Euroopa metsi hävitavad mitmed tegurid; kariloomad, putukad, haigused, invasiivsed liigid ja muu inimtegevus. Suur osa maailma maismaa bioloogilisest mitmekesisusest elab erinevates metsades. Nende alade maharaiumine tarbimise suurendamiseks vähendab otseselt maailma bioloogilist mitmekesisust, mis hõlmab nendel aladel elavaid taime- ja loomaliike. Koos elupaikade ja ökosüsteemide hävitamisega aitab maailma metsade vähenemine kaasa CO2 koguse suurenemisele atmosfääris. Metsaga kaetud alade äravõtmisega piirame süsiniku reservuaari, piirates seda kõige suuremate, nimelt atmosfääri ja ookeanide, hulka. Kuigi üks suurimaid metsade raadamise põhjusi on põllumajanduslik kasutamine maailma toiduga varustamiseks, suurendab puude eemaldamine maastikelt ka piirkondade erosioonimäära, mis raskendab põllukultuuride kasvatamist nendel mullaliikidel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Johnson, D. L.; Ambrose, S. H.; Bassett, T. J.; Bowen, M. L.; Crummey, D. E.; Isaacson, J. S.; Johnson, D. N.; Lamb, P.; Saul, M.; Winter-Nelson, A. E. (1997-05). "Meanings of Environmental Terms". Journal of Environmental Quality (inglise). 26 (3): 581–589. DOI:10.2134/jeq1997.00472425002600030002x. {{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend)
  2. ↑ Yeganeh, Kia Hamid (1. jaanuar 2020). "A typology of sources, manifestations, and implications of environmental degradation". Management of Environmental Quality: An International Journal. 31 (3): 765–783. DOI:10.1108/MEQ-02-2019-0036. ISSN 1477-7835.
  3. ↑ "Environmental Degradation - an overview | ScienceDirect Topics". www.sciencedirect.com. Retrieved 2024-03-08.
  4. ↑ "ISDR : Terminology". The International Strategy for Disaster Reduction. 2004-03-31. Retrieved 2010-06-09.
  5. ↑ Kolbert, Elizabeth (2014). The sixth extinction: an unnatural history (First edition trükk). New York: Henry Holt and Company. ISBN 978-0-8050-9299-8.
  6. ↑ academic.oup.com. DOI:10.1093/biosci/bix125 https://academic.oup.com/bioscience/article/67/12/1026/4605229. Vaadatud 12. mail 2024. {{netiviide}}: puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri= (juhend)
  7. ↑ Pimm, S. L.; Jenkins, C. N.; Abell, R.; Brooks, T. M.; Gittleman, J. L.; Joppa, L. N.; Raven, P. H.; Roberts, C. M.; Sexton, J. O. (30. mai 2014). "The biodiversity of species and their rates of extinction, distribution, and protection". Science (New York, N.Y.). 344 (6187): 1246752. DOI:10.1126/science.1246752. ISSN 1095-9203. PMID 24876501.
  8. ↑ Ceballos, Gerardo; Ehrlich, Paul R.; Dirzo, Rodolfo (25. juuli 2017). "Biological annihilation via the ongoing sixth mass extinction signaled by vertebrate population losses and declines". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America. 114 (30): E6089–E6096. DOI:10.1073/pnas.1704949114. ISSN 1091-6490. PMC 5544311. PMID 28696295.
  9. ↑ Greenfield, Patrick (September 9, 2020). "Humans exploiting and destroying nature on unprecedented scale – report". The Guardian. Retrieved September 10, 2020.
  10. ↑ Plumer, Brad (May 6, 2019). "Humans Are Speeding Extinction and Altering the Natural World at an 'Unprecedented' Pace". The New York Times. Retrieved June 21, 2019. "Human actions threaten more species with global extinction now than ever before," the report concludes, estimating that "around 1 million species already face extinction, many within decades, unless action is taken."
  11. ↑ Vidal, John (March 15, 2019). "The Rapid Decline Of The Natural World Is A Crisis Even Bigger Than Climate Change". The Huffington Post. Retrieved June 21, 2019. "The food system is the root of the problem. The cost of ecological degradation is not considered in the price we pay for food, yet we are still subsidizing fisheries and agriculture." - Mark Rounsevell
  12. ↑ Watts, Jonathan (May 6, 2019). "Human society under urgent threat from loss of Earth's natural life". The Guardian. Retrieved June 21, 2019.
  13. ↑ Bradshaw, Corey J. A.; Ehrlich, Paul R.; Beattie, Andrew; Ceballos, Gerardo; Crist, Eileen; Diamond, Joan; Dirzo, Rodolfo; Ehrlich, Anne H.; Harte, John; Harte, Mary Ellen; Pyke, Graham; Raven, Peter H.; Ripple, William J.; Saltré, Frédérik; Turnbull, Christine (2021). "Underestimating the Challenges of Avoiding a Ghastly Future". Frontiers in Conservation Science. 1. DOI:10.3389/fcosc.2020.615419. ISSN 2673-611X.
  14. ↑ Specktor, Brandon (January 15, 2021). "The planet is dying faster than we thought". Live Science. Retrieved January 27, 2021.
  15. ↑ Carrington, Damian (April 15, 2021). "Just 3% of world's ecosystems remain intact, study suggests". The Guardian. Retrieved April 16, 2021.
  16. ↑ Plumptre, Andrew J.; Baisero, Daniele; Belote, R. Travis; Vázquez-Domínguez, Ella; Faurby, Soren; Jȩdrzejewski, Włodzimierz; Kiara, Henry; Kühl, Hjalmar; Benítez-López, Ana; Luna-Aranguré, Carlos; Voigt, Maria; Wich, Serge; Wint, William; Gallego-Zamorano, Juan; Boyd, Charlotte (2021). "Where Might We Find Ecologically Intact Communities?". Frontiers in Forests and Global Change. 4. DOI:10.3389/ffgc.2021.626635. ISSN 2624-893X.
  17. ↑ Bekele, Adugna Eneyew; Drabik, Dusan; Dries, Liesbeth; Heijman, Wim (30. jaanuar 2021). "Large‐scale land investments, household displacement, and the effect on land degradation in semiarid agro‐pastoral areas of Ethiopia". Land Degradation & Development (inglise). 32 (2): 777–791. DOI:10.1002/ldr.3756. ISSN 1085-3278.
  18. ↑ Fao, Arc (2021). Women's leadership and gender equality in climate action and disaster risk reduction in Africa (inglise). FAO ; The African Risk Capacity (ARC) ;. DOI:10.4060/cb7431en. ISBN 978-92-5-135234-2.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  19. ↑ 19,0 19,1 "In Africa, War Over Water Looms As Ethiopia Nears Completion Of Nile River Dam". NPR. 27 February 2018.
  20. ↑ Warner, K.; Hamza, M.; Oliver-Smith, A.; Renaud, F.; Julca, A. (1. detsember 2010). "Climate change, environmental degradation and migration". Natural Hazards (inglise). 55 (3): 689–715. DOI:10.1007/s11069-009-9419-7. ISSN 1573-0840.
  21. ↑ ”Water.” Archived 2011-12-06 at the Wayback Machine Climate Institute. Web. Retrieved 2011-11-03.
  22. ↑ Pilling, Dafydd; Bélanger, Julie (2019), The state of the world's biodiversity for food and agriculture, Commission des ressources génétiques pour l'alimentation et l'agriculture, Rome: FAO Commission on Genetic Resources for Food and Agriculture, ISBN 978-92-5-131270-4, vaadatud 12. mail 2024
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "SEI" ei kasutata eelnevas tekstis.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keskkonnakahju&oldid=6650530"