Johann Wilhelm Krause

Johann Wilhelm von Krause (sündinud Johann Wilhelm Krause; 1. juuli 1757 Schweidnitzi lähedal Dittmannsdorfis (praegu Dziećmorowice, Alam-Sileesia vojevoodkonnas) – 10. august 1828 Tartu) oli Liivimaa arhitekt ja Tartu Ülikooli põllumajanduse ja tsiviilarhitektuuri professor.

Ta on tuntud eelkõige Tartu Ülikooli hoonete projekteerija ja ehitajana.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Krause pärines Böömi- ja Määrimaa protestantlike maaomanike perest. Tema isa Sigismund Krause (1727–1773) oli Waldenburgis (tänapäeval Lõuna-Poolas olev Wałbrzych) Fürstensteini lossi (tänapäeval Książ) metsaülem. Ta õppis kohalikus külakoolis, seejärel Briegis ja Zittaus gümnaasiumis (lõpetas 1777). Siis õppis ta 1778–81 Leipzigi ülikoolis usuteadust, seejärel astus sõjaväeteenistusse. Sõjaväes oli ta 1781–83 ja osales Suurbritannia poolel USA iseseisvussõjas.

1784 asus Krause Liivimaale. Ta tegutses koduõpetajana kuni 1796. aastani algul Jaunmuižas vabahärra Peter von Delwigi juures, siis Zeltiņis kreisimarssal Gottfried Christian von Kahleni juures ja lõpuks Bīriņis krahv Ludwig August von Mellini juures. Ta reisis 1791 Peterburi ning 1797 läbi Saksamaa ja Šveitsi.

1795–1805 valitses Krause oma maavaldust, mis asus tänapäeva Sigulda lähedal Krimuldas.

28. märtsil 1803 määrati ta Tartu Ülikooli põllumajanduse ja tsiviilarhitektuuri professoriks. Peatselt sai ta filosoofiadoktori kraadi. 1806. aastal ta hakkas Tartu Ülikoolis õpetama mullateadust^[1].

1809 sai Krause päriliku aadlitiitli ühes Püha Vladimiri ordeni 4. klassiga. 1823 pälvis ta Venemaa keiserliku õuenõuniku tiitli.

Johann Wilhelm Krause on maetud Tartusse Vana-Jaani kalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Krause joonistas ja maalis kogu oma elu. Ta oli 1798 ilmunud Ludwig August Mellini Liivimaa atlase kaasautor. See oli esimene Liivi- ja Eestimaa täielik kaardikogu, mis valmis 1797 ja ilmus 1798. Õppematerjalina valmis temalt hulgaliselt arhitektuurilisi jooniseid ja skitse. Tartu Ülikooli raamatukogus hoitakse enam kui tuhandet tema seepia-, tuši- ja pliiatsijoonistust.

Kuigi Krause reisis meelsasti, jäi ta pärast noorusaastaid paikseks ning oli sunnitud reisima vaid oma kujutluses. On teada, et juba nooruses huvitus ta reisikirjadest ja vaimustus neist elu lõpuni. Teisalt huvitas teda kui arhitekti kaugete maade ehituskunstist. Nähtavasti just seetõttu joonistas ta omaaegsete teaduslike reisikirjade illustratsioone ümber, reisides nende kaudu tagasi teise maadesse ja aegadesse. Viljakaim periood sellises tegevuses oli 1820‒1827.^[2]

Tegemist oli hobiga, kuid arvatavasti sai ta oma pilte kasutada ka loengute illustreerimiseks. Tsiviilehituse õppeplaanis väljatoodud ainetest võis ta oma töid kasutada nii ajaloo kui ehituskunsti ajaloo, samuti vaba joonistuse ja arhitektuuriliste jooniste kopeerimise tundides.^[2]

Enamiku Krause poolt kasutatud reisraamatute pealkiri oli Voyage pittoresque (maaliline rändamine). Mõiste oli sellal väga populaarne, väljendades tahet uurida ja avastada uut läbi isikliku kogemuse. See lähenemine sai alguse 17.-18. sajandi vahendusel, kulmineerus valgustusajal ja asendus 19. sajandi I poolel teaduslikust põhimõtetest lähtuva reisiliteratuuriga. Veel üheks aspektiks oli usk kunsti erilisse rolli ning ilusse kui peamisse headuse ja tõe vormi. Just sellal hakati huvi tundma ka islami ja egiptuse kultuuri vastu. Kõige olulisem oli muidugi antiigi taasavastamine ja uurimine, kuid ka egiptuse kunsti väärtustati ning seda peeti inimtsivilisatsiooni hälliks^[2].

Oma joonistustes kopeeris Krause nii eksootilisi kui euroopalikke kultuure. Teda huvitasid eriti Sitsiilia, Hispaania, Väike-Aasia ja Egiptus. Ta kuulub esimeste baltisaksa kunstnike hulka, kes on kujutanud Idamaid ja Egiptust.^[2]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

23. oktoobril 1797 abiellus Krause Liivimaal Bīriņis Juliane Hausenbergiga (1771 Valmiera – 1843 Tartu). Abikaasa vanemad olid Venemaa keiserlik õuenõunik Valentin Gottlieb von Hausenberg, Jaunate mõisa rentnik, ja Helene Wendel. Juliane oli 1786 abiellunud Riia raehärra Steingötteriga, kes 1794. aasta aprillis suri. Juliane õde oli abielus hilisema Tartu Ülikooli rektori George Frederic Parrotiga.

Ehitisi[muuda | muuda lähteteksti]

Arhitektina kavandas ta:

Tartu Ülikooli peahoone 1804–1809
Vana Anatoomikum 1803–1805 (keskosa), 1825–1827 (tiibhooned)
Tartu Tähetorn 1808–1810
Tartu Toomkiriku ümberehitusprojekt
Toomemäe park
Rahvaste monument (1806)
Inglisild valmis 1816, praegune sild pärineb 1836. aastast (arhitekt Moritz Hermann Jacoby)
Kuradisild valmis 1808, praegune sild pärineb 1913. aastast (arhitekt Arved Eichhorn)
Vietinghoffide perekonna mausoleum Lätis Marienburgis (1832)

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

„

Juhuslik küllasõit tõi 13.–18. veebruarini 1803 Riia lähistelt Tartusse väikemaapidaja, kes oli abielus proua Parroti vanema õega. Uue aja imed ja monarhi armulikkus andsid vestlusteks rohket ainet, niisamuti ehitusküsimus. Tähtsusetu maamees Krause laskis endale peamised asjad ette kanda, kuivõrd aktiivsed osavõtjad suutsid loendada oma vajadusi, ja visandas siis nendele vastavalt pliiatsiga plaani peahoone ehitamiseks Maarja kiriku tühjale platsile kesk linna.

“

Das erste Jahrzehnt der ehemaligen Universität Dorpat. Aus den Memoiren des Professors Johann Wilhelm Krause. Baltische Monatsschrift, Bd. 53, 1902, lk 244–249, 330–333. (eesti keelde tõlkinud Ilmar Vene)