Holden Caulfield

Holden Caulfield on J. D. Salingeri raamatu "Kuristik rukkis" (ingl "The Catcher in the Rye") peategelane ja jutustaja. Raamat ilmus aastal 1951. "Kuristik rukkis" räägib noore poisi täiskasvanuks saamisest New Yorgis. Romaani on nimetatud üheks 20. sajandi parimaks ingliskeelseks raamatuks, kuid see on saanud ka negatiivset tagasisidet oma roppuste ja seksuaalse sisu pärast.

Holden Caulfield on üks tuntumaid tegelaskujusid Ameerika kirjanduses, keda võib karakterina pidada mässulisuse ja täiskasvanuks sirgumise peamiseks väljendusideeks. Tema tegelase peamiseks tunnuseks peetakse punast jahimehemütsi, mida ta alati peas kandis. See võib sümboliseerida tema suurt tahet olla eriline ja silmapaistev.

Holden Caulfieldi üldine kirjeldus

Holden Caulfield on 16-aastane poiss, kes kasvas üles New Yorgis kõrg-keskklassi peres. Ta on umbes 188 cm pikkune ja tema juustel on näha halli tooni värskelt soengusse lõigatud kohtadelt. Peas kannab ta alati punast jahimehemütsi, mida kantakse tavaliselt jahil käies, et inimest oleks hea eristada ümbrusest.

Ta on mässumeelne teismeline: arvab, et teda ümbritsev maailm on võlts, ropendab palju ja kasutab musta huumorit, joob, suitsetab ning ei viitsi õppida. Holden on silmakirjalik, väites korduvalt, et vihkab valetamist ja ropendamist, kuid teeb romaani vältel mõlemat. Samal ajal on ta väga otsekohene ja siiras. Holden peab oluliseks lapselikku siirust ning armastab seda, kui inimesed räägivad asjadest, mis neile huvi pakuvad.

Romaani idee kirjeldus

Holden Caulfield elab ühiskonnas, mida autor J. D. Salinger kirjeldab kui teisele-suunatut. Autori meelest tekkis selline ühiskonnakord Ameerikas pärast Teist maailmasõda, kus tugevalt propageeriti individuaalseid saavutusi. Teisele-suunatud ühiskonnas puudub individuaalsus ja inimesed üritavad iga pidi ühiskonna normidesse jõuda.

Peategelasel aga ei õnnestu juba nooremas eas omandada teisele-suunatud ühiskonnas kindlat sotsiaalset iseloomu. Sellepärast muutub ta hoopis oma ühiskonna heidikuks, kes ei leia vajalikku tuge ei kodust ega kusagilt mujalt. Holdenil tekib ka vaimne dilemma. Ta jälestab inimesi, kes püüavad olla keegi, kes nad ei ole, kuigi samal ajal teab, et on ise samuti äärmiselt valelik.

Romaani sisu tutvustus

Holden tuleb jõukast perekonnast, kuid ei ole samade vaadetega nagu tema vanemad. Talle ei meeldi mõte tulevikus tööd rabada nõnda, kui tema isa seda teeb, ja ta ei leia, et linnaelu on nauditav. Oma vanemate kõrgete ootuste ja kontrolli pärast poja elus tunneb ta end lõksus, kuigi ta usub, et nad tahavad lihtsalt head.

Holdeni vanemad on oma tegemistes väga privaatsed. Neile, eriti härra Caulfieldile, ei meeldi, kui nende kohta midagi avalikustatakse. Proua Caulfield on pärast oma noorema poja Allie ootamatut surma muutunud närviliseks.

Romaani alguses õpib ta Pencey Preparationi koolis, kus keskendutakse peamiselt õpilaste kasvatamisele. Noorele Caulfieldile selline süsteem aga ei meeldi ja ta ei pinguta seal eriti. Holden on käinud oma elu jooksul juba kolmes koolis, sealhulgas Elkton Hillsi ja Whootoni koolis. Kõigist neist on ta kas ise lahkunud või välja kukkunud.

Kui peategelasele teatatakse, et kooli nõukogu on otsustanud ta Pencey koolist välja visata, ei julge Holden seda oma vanematele üles tunnistada. Ta teab juba ette, et sellest tuleb kodus skandaal, isegi kui vanemad ta pärast jälle uude kooli aitavad.

Nooruk ei suundu aga otsejoones koju pärast koolist lahkumist, vaid proovib esmalt iseseisvat elu New Yorgis. Seal viibides rendib ta endale motellitoa, et proovida sõltumatut elu nagu täiskasvanud inimestel. Ometi ei tule ta sellise eluga toime ja tunneb end pärast seda veel rohkem hüljatuna.

Caulfieldi perekond

Peategelase vanematel härra ja proua Caulfieldil on veel kaks last. Vanim poeg, keda kutsutakse D. B., ja tütar Phoebe. Phoebe on peres kõige noorem, umbes 9-aastane. D. B. oli kunagi sõjaveteran, kuid muutis oma karjääri ja hakkas hoopis kirjanikuks. Holdenil oli ka kunagi noorem vend Allie, kes aga suri 11-aastasena leukeemiasse. Noorema poja surma elavad mõlemad vanemad väga raskesti üle. Ka peategelane ei oska selle kaotusega toime tulla, kuigi ta ei näita seda vanematele välja.

Kui Holden koos oma õe ja vennaga on pigem paganlikud, siis härra ja proua Caulfield on mõlemad usklikud, olgugi et kuuluvad eri religioonidesse.

Caulfieldid on jõukad inimesed nii materiaalselt kui ka elustiili poolest. Holdeni isa töötab advokaadina ja teenib väga head palka. Nad saavad lubada endale teenijaid ja lisaks oma korterile New Yorgis on neil ka maamaja väljaspool linna. Holdeni vanematel on ühtlasi ka palju sõpru, kellega käiakse tihti golfi mängimas, õhtusöökidel või pidudel. Kuigi romaanis kirjeldab noor Caulfield, kuidas tema vanemad on privaatsed inimesed ja väga tundlikud selle suhtes, mida neist räägitakse.

Oma kiire elustiili kõrvale üritavad peategelase vanemad anda ka kõige paremat oma lastele. Nad saadavad Holdeni kallisse internaatkooli ja otsivad talle alati uue, kui poeg peaks eelmisest välja visatama. Sellegipoolest ei suuda nad anda noorukile emotsionaalset tuge. Tema ema on pärast "ideaalse" poja Allie kaotust end teistest lastest täielikult eraldanud ja karakteri isa ei suuda isegi oma enda mentaalsete probleemidega tegeleda. Härra Caulfield on alati pigem huvitatud Holdeni tulevikust ja ei proovigi last isiklikult tundma õppida. Tema suur lootus on, et peategelane saaks lihtsalt tulevikus uhkesse ülikooli nagu Yale või Princeton, mida Holden aga ei taha.

Kokkuvõte raamatust "Kuristik rukkis"

Raamat "Kuristik rukkis" on peategelase Holden Caulfieldi jutustus ajast, kui ta visati Pencey erainternaatkoolist välja. Holden ei taha minna koju oma vanemate juurde, seega ta veedab aega New Yorgis.

New Yorgis läheb ta hotelli ning seal kukuvad läbi tema katsed leida keegi, kellega luua sidet. Vestluskaaslast ei leia ta tuttavatele helistades ega ka baari ja ööklubi külastades. Lõpuks läheb ta tagasi hotelli, kus liftimees talle prostituudi sokutab. Holden on selleks ajaks juba väsinud ning ei huvitu temast.

Hommikul kutsub Holden oma vana tuttava Sally teatrisse. Ta kohtub raudteejaamas kahe nunnaga ja nendega rääkides jõuab ta arusaamisele, et kuigi ta lükkab New Yorgis olles edasi konflikti vanematega, tahaks ta näha oma õde Phoebet. Holden viib Sally uisutama ja teatrisse, kuigi vihkab näitlemist ja näitlejaid. Ta tahab Sallyga abielluda ja koos põgeneda, kuid Sallyt hirmutab poisi viha kooli vastu ja ta keeldub. Nad lähevad lahku ja Holden joob ennast purju.

Kui peategelane lõpuks koju jõuab, pole ta vanemaid seal ja ta saab Phoebega rääkida. Phoebe on pahane, et vend ei ole millegagi rahul. Ta küsib Holdenilt, mis ta oma eluga peale kavatseb hakata, ja Holden vastab, et tahab olla valvur, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad kuristikku ei kukuks. Phoebele ei meeldi selline vastus.

Holden veedab öö endise õpetaja juures, kuid lahkub sealt ootamatult, kui too öösel tema laupa silitab. Ta kardab, et see on seksuaalne lähenemine, kuid hiljem tunnistab endale, et sellel võis ka muid põhjuseid olla.

Holden saadab õele sõnumi kooli, et otsustas kodust lahkuda ja tahab enne minekut temaga kohtuda. Phoebe saabub kohtumispaika kohvriga ja nõuab, et vend ta kaasa võtaks, kuid Holden keeldub. Teades, et Phoebe järgneks talle, otsustab ta lõpuks siiski koju minna.

Holdeni kõneviisi lingvistiline tähtsus

Holden Caulfieldi kõneviis on keeleteaduse jaoks oluline. Kuna Holden oli oma sõnul inglise keele tunnis osav, siis on tema keelekasutust uurides näha, kuidas rääkisid haritud noored tollel ajal, 1940ndatel ja 1950ndatel.

Nagu teised noored, kasutas ta palju roppusi ja ka jumalateotust, aga hoidus rängematest roppustest. Tema kõnekeel ei olnud väga viisakas, kuid samas ei olnud ka eriti šokeeriv. Ta rääkis, et talle ei meeldi ropendamine, mis toob veel enam välja, kui palju oli ropendamist selle aja koolinoorte sõnavaras. Vastumeelsust ropendamise suhtes illustreerib ka see, et Holden kasutab lugeja poole pöördudes vähem roppusi kui tsiteerides vestlusi oma eakaaslastega.

Jutt on kirjutatud kõnekeeles ja kõlab rohkem nagu keegi räägiks, mitte ei kirjuta. Seda väljendab tema sõnakordus, mida väldiks teismeline, kes on väga teadlik oma keelekasutusest. Holden ei järgi grammatikareegleid, kuigi tunnistab, et teab nende tähtsust, samas kasutab ta väljendeid ja vorme, mis näitavad, et teda on õpetatud. Ka kaldkiri ja lühendid näitavad, et kirja on pandud kõnekeel, mitte kirjakeel.

Peategelase sisemaailmas toimuva kirjeldus

Pealtnäha tundub Holden Caulfield olevat süütu nooruk, kuid salaja on ta väga huvitatud täiskasvanute elust, mis sisaldab baare ja prostituute. Eriliselt suur huvi on Holdenil seksielu vastu ja püüab kogu romaani vältel oma süütust kaotada. Tema meelest peaksid seksuaalvahekorras olema inimesed, kes üksteisest hoolivad ja üksteist austavad. Noorele Caulfieldile ei meeldi mõte, et seksimine on tavaline asi, mida ilma eriliste tunneteta tehakse. Samal ajal häirib Holdenit, et temast on huvitunud ainult naised, keda ta ise ei austa.

Holden on üleüldse väga kritiseeriv kõige ja kõigi suhtes enda ümber. Talle ei meeldi, kui inimesed on ebakindlad, igavad või võltsid. Võltsideks isikuteks peab ta neid, kes on liiga tavalised oma erialal või ennast ümbritsevas keskkonnas. Näiteks, kui õpetaja käitub täpselt, nii nagu seda teevad õpetajad oma rollis. Isegi kui noorukid püüavad riietuda ja käituda oma klassiga sarnaselt. Peategelane leiab ka, et haridussüsteem muudab inimesed võltsiks.

Kuigi noor Caulfield peab ennast kõigist paremaks ja on teiste suhtes hukkamõistev, ei suuda ta ometi taluda kellegi teise kriitikat. Kui ta koolist välja kukub, hakkavad teised teda nägema kui luuserit, mis sunnib nooruki põgenema New Yorki. Ent Holden ei taha ka linna peal ringi käies välja näha nagu loru ja rendib endale motellitoa. Püüdes küll igatpidi tulla omapea toime, tunneb peategelane end lõpuks aga veel rohkem hüljatuna. Holden tajub, kuidas tal pole enam õigupoolest kodu, kuhu minna, ja mitte kusagilt ei suuda ta saada lohutavat tuge, mida tegelikult ihkab.

Holdeni sotsiaalne tähtsus

Raamat "Kuristik rukkis" on väga tuntud ja paljudel noortel koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Samas on see üks enim keelatud raamatutest Ameerikas oma vulgaarse kõnekasutuse, antisotsiaalse jutustaja ja üldise autoriteedivastase suhtumise pärast.

"Kuristik rukkis" tuli välja külma sõja ajal, kui noorukiiga oli üpris lühike. Kui praegu võib noorukiiga kesta kauem kui ainult gümnaasiumi lõpuni, siis sel ajal valmistati gümnaasiumiõpilasi ette juba täiskasvanueaks. Holden on täiskasvanuks saamise vastu, sest seostab seda iga võltsusega. Veel on tema jaoks väga oluline laste rikkumatust ja lihtsameelsust kaitsta, seepärast tahab ta olla valvur, kes püüab rukkipõllul lapsi, et nad ei kukuks täiskasvanuea rikkuvasse kuristikku.

Raamat ja selle peategelane Holden seadsid 1950ndate teadmised üles kasvamisest kahtluse alla. See nägi ette ja ka mõjutas ühiskondlikku muutust, mis on teinud noorukiea palju pikemaks. Tänapäeval abiellutakse ning kolitakse vanemate juurest majanduslikel põhjustel ära palju hiljem kui 1950ndatel. Täiskasvanuea algus on väga kulukas ja seetõttu on ühiskond muutub aina enam Holdeni-sarnaseks, püüdes täiskasvanuiga edasi lükata.

Kriitikute arvamus Holdenist

Kriitikute arvamused Holden Caulfieldist on väga erinevad. On inimesi, kelle arvates ei teinud ta midagi valesti. Frederick L. Gwynn ja Joseph L. Blotner võrdlevad teda Kristusega: ta ei tee kunagi midagi halba, välja arvatud garaaži akende lõhkumine ja ühiselamus suitsetamine. Ta ohverdab end sõjas kurja vastu ja teab, et inimkonda peab armastama.

Teda kirjeldatakse ka kui kannatavat kangelast. William Faulkner kirjutas, et Holden tahtis samastuda inimkonnaga, mida ei eksisteerinud. Kriitikat tema isiksuse vastu selgitatakse sellega, et see pole tema süü, vaid ta on lihtsalt noor, või et temas on küll vigu, kuid see ongi raamatu mõte.

On ka kriitikuid, kelle arvamus temast on palju rängem: John W. Aldridge toob välja, et Holdeni karakter ei arene. Ta on algusest lõpuni küüniline, vastuhakkav ja pime. Kriitikud kirjeldavad teda kui vingujat ja egoisti, keda tuleks lastest eemal hoida.