Erwan

Püha Erwan on juristide ja hüljatud laste ning Bretagne'i kaitsepühak.

Bretooni keeles nimetatakse teda Sant Erwan. Prantsuse keeles Saint Yves ja pikemalt St Yves Hélory de Kermartin ning inglise keeles Saint Yvo of Kermartin.

Ta elas keskajal (1253 - 1303) Prantsusmaal, Bretagne'i piirkonnas ning oli ametilt preester ja jurist.

Poeetiliselt kutsutakse teda "vaeste advokaat".

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis 17. oktoobril 1253 Loode-Prantsusmaal, Bretagne'i piirkonnas, Tréguier'i linna lähedal Kermartini mõisas. Tema isa oli aadlik Helori, Kermartini ja Azo du Kenquisi valitseja.

Õppis õigusteadust Pariisi Ülikoolis 10 aastat alates 1267. Juurastuudiumi ajal palvetas ta pidevalt ja tegi halastustegusid. Temaga koos õppisid teadlased Duns Scotus ja Roger Bacon. Seejärel 1277 suundus ta Orléansi, kus õppis kirikuõigust. Juhendajaks oli tuntud kirjanik Peter de la Chapelle, kellest hiljem sai Toulouse piiskop ja kardinal. Erwan tundis õpingute ajal jumalikku kutset ja pühendus ka teoloogiaõpingutele ning sai esmase vaimuliku ametinimetuse.

Bretagne’i naastes 1280 asus ta tööle kiriku juriidilise ametniku ja õigusmõistjana Rennes'i linna jurisdiktsioonis. Seejärel 1284, kohaliku piiskopi kutsel, asus ta neid ametiülesanded täitma vastavalt Tréguier linna jurisdiktsioonis. Tegutses abivajajate advokaadina ka teistes kohtutes.

Ta oli frantsiskaani ordu (Kolmas Püha Franciscuse Ordu) liige. Selle ordu reeglid ja õpetus olid talle südamelähedased ja ta ühines orduga Bretagne’is Guingamp linnas.

Rooma-Katoliku Kirikus pühitseti ta preestriks 1284. Töötas preestrina Bretagne’i piirkonnas alates 1285 Tredrez linna koguduses ja alates 1293 Louannec linna koguduses. Seejuures ta jätkas juristitööd ka preestrina.

Suri haiguse tõttu loomulikel põhjustel 19. mail 1303 Louannec linnas. Tema maine põrm on maetud Minihy-Tréguier' linnas tema poolt asutatud kirikusse. Kogu oma vara pärandas ta vaestele.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Erwan oli oma töös aus, sõltumatu ja õiglane. Esindas ja kaitses kohtus eelkõige vaeste, orbude ja leskede õiguseid, ning maksis nende kulud ja külastas neid vanglas. Kirikukohtuniku ametis oli ta õigusmõistjana õiglane ja erapooletu, ning isegi vaidluse kaotanud austasid tema otsuseid. Kuigi sellel ajal oli tavapärane anda kohtunikule altkäemaksu ja pistist, siis Erwan keeldus sellest.

Vaidluste lahendamist püüdis ta sageli lepitada pooli ning aitas lahendada vaidluseid kohtuväliselt ja rahumeelselt, et ökonoomselt säästa menetlusosaliste kulusid, vältida viha ja saavutada õigusrahu. Tal oli eriline võime suunata jõukamat vaidlejat vaesema poole jaoks soodsale kompromissile. Võitles julgelt ja ennastsalgavalt ka kuninga poolt kiriku suhtes kehtestatud ebaõiglaste maksude vastu.

Heategevusliku õigusabi ja juristitöö tulemusel hakati teda kutsuma vaeste advokaadiks. Seejuures kasutas ta peaaegu kõik oma tulud annetusteks ja vaeste aitamiseks. Oma kodus andis ta pidevalt orbudele süüa ja peavarju. Louannecis rajas ta haigla, kus ta isiklikult hoolitses haigete eest. On teada mitmeid lugusid, kus ta andis oma rõivad vaesele, andis oma voodi kerjusele ja magas ise õues, jne

Preestrina oli ta tuntud ning jutlustas siiralt ja väljendusrikkalt ning teda kutsuti sageli õpetama ka teistesse kogudustesse. Seoses juristitööga palvetas ta sageli vaidluse poolte eest. Näiteks on teada lugu, kus ühe perekonna liikmed olid suures tülis ja neil oli mitmed vaidlused. Erwan pühitses missa nende jaoks. Seejärel koheselt lahendati vaidlused rahumeelselt. Kaasuste lahendamisel palus ta alati jumalalt arukust ja juhendust.

Tuntud lugu on Tours'i lesknaisest, kelle kätte andsid kaks kaupmeest hoiule kuldrahade laeka. Mõni nädal hiljem naasis üks meestest ja viis laeka minema. Seejärel tuli teine mees ja nõudis naiselt rahalaegast, ja kuna seda enam polnud naise käes, siis mees kaebas ta kohtusse. Erwan kaitses advokaadina lesknaist ning teatas arukalt, et laeka saab tagastada juhul, kui selleks ilmuvad kohale need kaks meest üheskoos, kuna hoiuleandmine toimus nende mõlemal poolt ühiselt. Menetluse ja ristküsitluste tulemusel mehed tunnistasid üles, et nad riukalikult petsid naist ning pealegi laegas sisaldas vanarauda.

Samuti on kuulus lugu, kus rikas mees kaebas kohtusse vaese mehe sellepärast, et see luusis tema köögi ukse juures ja "varastas" tema toiduvalmistamise lõhnu. Erwan hindas tõendeid ja teatas, et rikas mees võitis kaasuse ja mõistus talle välja sobiva hüvitise - mündi plekknõus kolisemise hääle.

Paavst Johannes Paulus II on teda nimetanud inimeseks, kes suutis ühendada oma ühiskondliku rolli ja kirikliku missiooni ning sai tegutsemiseks jõudu vaimulikus elust. Püha Erwan kaitses õiguse ja õigluse põhimõtteid ning tegutses hoolega selleks, et tagada inimestele põhiõigused, inimväärikuse austuse ja seaduse kaitse. Tema juristitöö aluseks olid loomuõiguse printsiibid, mida valgustatud südametunnistus saab tähele panna mõistuse kaudu.

Austamine[muuda | muuda lähteteksti]

Erwan kuulutati pühakuks juunis 1347 paavst Clemens VI poolt.

Seda soovitas Philippe I, Burgundia hertsog. Selle jaoks läbiviidud kanooniliste protseduuride ja uurimise käigus andsid paljud koguduse liikmed tunnistusi tema headusest, et ta jutlustas regulaarselt kabelis ja ka väljaspool ning tema hoolitsuse kaudu saadi headeks inimestest. Tunnistati, et tema tegevuse tulemusel kõlblusetus ja patt aeti Louannec’ist minema. Ta rõhutas oma jutlustes eriliselt seda, et religioon ja hea käitumine on omavahel seotud.

Tulevane pühak Jeanne-Marie de Maillé andis 1362 tunnistuse püha Erwaniga seotud nägemusest ja ekstaasist, mille käigus pühak ütles talle: „Kui sa oled valmis loobuma maailmast, siis sa saad maitsta paradiisi rõõme siin maapeal.“

Püha Erwani mälestuspäev on 19. mail.

Bretagne'is on ta väga populaarne pühak, kus peetakse tema mälestuspäevale lähimal pühapäeval festivali. Talle on pühendatud palju juristide ühendusi ja asutusi, näiteks Jeruusalemmas inimõiguste kaitsmise ühing Society of St Yves, mis tegeleb pro bono õigusabiga aidates vaeseid ja rõhutuid kooskõlas Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriiniga.

Kunstis kujutatakse teda sageli käes oleva paberirulliga ja rahataskuga seoses tema juristitöö ning annetuste ja heategevusega. Samuti rikka mehe ja vaese mehe vahel seisvana.

Talle on pühendatud näiteks järgmised kirikud.

Itaalias, Rooma linnas – Sant’Ivo alla Sapienza ja Sant’Ivo dei Bretoni.

Prantsusmaal, Minihy-Tréguier linnas, La Roche-Maurice linnas, Pariisi eeslinnas La Courneuve – Eglise Saint-Yves.

Tréguier katedraalis on tema mälestustahvel, millel on ladina keeles kirjutatud:

"Sanctus Yvo erat Brito, Advocatus et non latro, Res miranda populo."