Afiinne ruum

Allikas: Vikipeedia

Afiinne ruum ehk lineaarne muutkond on ruum on matemaatiline ruum, mille punktide vahelised seosed on määratud igale punktide järjestatud paarile vastavusse seotud vektoriga (mingi vektorruumi elemendiga) nii, et tekivad samalaadsed seosed vektorite ja punktide vahel nagu tavalises geomeetrias.

Tavaline ruum on vaadeldav afiinse ruumina, punktide järjestatud paarile seatakse vastavusse vektor (eukleidilise ruumi kui vektorruumi element), mis "viib" esimesest punktist teise.

Afiinses ruumis saab vektoreid liita ja lahutada, kuid ei saa liita ja lahutada punkte, sest ruumis ei ole ühtset koordinaatteljestikku ehk reeperit.

Afiinsel ruumil on geomeetria süstemaatilises ülesehituses vahepealne seisund eukleidilise ruumi ja projektiivse ruumi vahel.

Kolmemõõtmeline afiinne ruum on, nagu eukleidiline ruumgi, meile tuttava kolmemõõtmelise ruumi matemaatiline mudel, kuid pikkuse, kauguse ja nurga mõiste jäetakse kõrvale.

Laiemas mõttes võib afiinsel ruumil olla mis tahes lõplik mõõde. Afiinne ruum võib olla ka punkt, afiinne sirge, afiinne tasand või siis nelja- või enamamõõtmeline ruum.

Afiinne ruum lineaaralgebras[muuda | muuda lähteteksti]

Definitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmnurgareegel

Afiinne ruum üle korpuse on hulk (mille elemente nimetatakse punktideks ja käsitatakse geomeetriliselt punktidena) koos kujutusega hulgast teatud kindlasse vektorruumi üle korpuse (see kujutus seab igale punktide järjestatud paarile (; ) vastavusse vektori (vektorruumi elemendi) ning nimetatakse vektoriks algusega punktis P ja lõpuga punktis Q või punktide P ja Q ühendusvektoriks), nii et

  1. iga punkti ja vektori korral leidub parajasti üks punkt nii, et
  2. iga kolme punkti , ja korral kehtib võrdus (kolmnurgareegel, Chaslesi seos)

[1]

Järjestatud kolmikut nimetatakae afiinseks ruumiks. Kui on selge, milline vektorruum ja milline noolekujutus on aluseks, räägitakse ka lihtsalt afiinsest ruumist . Korpuseks on sageli reaalarvude korpus .

Lükked[muuda | muuda lähteteksti]

Afiinses ruumis on liitmine kui kujutus defineeritud sellega, et on just vektoriga üheselt määratud punkt . Kindla korral nimetatakse juurdekuuluvat kujutust lükkeks ehk täpsemalt lükkeks vektori võrra ja vektorit nimetatakse siis juurdekuuluvaks lükkevektoriks.

Lükked on alati bijektsioonid. Need moodustavad koos kompositsiooni kui rühmatehtega (vt permutatsioonide rühm) ruumi automorfismide rühma alamrühma , kusjuures korral alati ja [2].

Et , siis kirjutatakse sageli ka asemel . Siis parajasti siis, kui .

Afiinne alamruum[muuda | muuda lähteteksti]

Kui on üks kindel punkt ruumis ja on vektorruumi alamvektorruum, siis afiinne alamruum ehk afiinne osaruum. Afiinse osaruumi juurde kuuluv alamvektorruum on osaruumiga üheselt määratud.

Vektorruumiga afiinse ruumi üle korpuse on defineeritud kui vektorruumi üle mõõde (Hameli mõõde). Sageli on mugav pidada ka tühihulka afiinseks (osa)ruumiks. Sellele osaruumile omistatakse mõõde –1.

Afiinne punktiruum ja selle vastav vektorruum[muuda | muuda lähteteksti]

Kui valida afiinses ruumis kindel alguspunkt , saadakse kujutuse abil, mis seab igale punktile vastavusse lükke punkti kohavektori, eine üksühene kujutus afiinse ruumi ja tema lükete vektorruumi (rihiruumi ehk sihiruumi) vahel. Seejuures tuleb tähelepanna, et see punktide ja kohavektorite vaheline vastavus sõltub alguspunkti valikust.

Ümberpöördult saab iga vektorruumi vaadelda afiinse punktiruumina: , kus , on kujujutus, mis seab punktide järjestatud paarile vastavusse nende ühendusvektori. Sellega eraldatakse üks afiinse ruumi punkt ette välja, nimelt vektorruumi nullvektor.

Esimesel juhtumil saab pärast punkti samastamist tema kohavektoriga (sõltuvalt alguspunkti valikust, teisel juhtumil juba ette käsitada liitmist vektorruumis s nii, et rühm toimib lükete rühmana iseendale kui punktihulgale.

Sellepärast loobutakse mõnikord rangest eristusest afiinse punktiruumi ja lükkevektorite vektorruumi vahel.

Näiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rolf Brandl. Vorlesungen über Analytische Geometrie, Verlag Rolf Brandl: Hof 1996, lk 10–12
  2. Rolf Brandl. Vorlesungen über Analytische Geometrie, Verlag Rolf Brandl: Hof 1996, lk 14.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]