Ülo Pavel

Allikas: Vikipeedia

Ülo Pavel (29. detsember 19272005) oli eesti geneetik ja immunoloog.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ülo Pavel oli töölise poeg.[1]

Pavel lõpetas 1947 Tallinna 1. Keskkooli, 1952 Eesti Põllumajanduse Akadeemia veterinaariateaduskonna ja 1956 samas aspirantuuri. 1956 kaitses ta veterinaariakandidaadi kraadi EPAs väitekirjaga "О микрофлоре желудочного содержимого лошади в зависимости от кислотности и изучение in vitro противобродильного эффекта некоторых антизимотиков, применяемых в ветеринарии" ning 1971 bioloogiadoktori kraadi Tartu Ülikoolis väitekirjaga "Некоторые возрастные и генетические аспекты иммунологической реактивности в перинатальном периоде". Ta on stažeerinud Varssavis ja Budapestis.

Ta oli 1953 Antsla keskzoo-veterinaarjaoskonna juhataja, 1953–54 Antsla rajooni peaveterinaararst, 1956–58 EPA mikrobioloogia kateedri assistent ja vanemõpetaja, 1958–62 Eesti NSV TA Eksperimentaalbioloogia Instituudi vanemteadur, 1962–72 TÜ geneetika ja darvinismi kateedri juhataja, 1972–77 Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi Jõgeva sordiaretusjaama vanemteadur, 1977–87 Balti Tsonaalse Veterinaarialabori vanemteadur, 1983–94 Eesti Põllumajandusülikooli sise- ja nakkushaiguste kateedri veiste leukoosi uurimisgrupi vanemteadur, 1994– veterinaaria uurimiskeskuse vanemteadur. Ta õpetas üld- ja veterinaargeneetikat ning ontogeneesi.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Ülo Paveli peamised uurimisvaldkonnad olid mikrobioloogia, biokeemia, immunogeneetika ning populatsiooniimmunoloogia ja veterinaarpatoloogia. Ta uuris kodukana salmonelloosiresistentsuse ealisi ja geneetilisi aspekte, hobuse mao mikrofloorat, küüliku immunoloogilist küpsemist, veise populatsiooniimmunoloogiat. Ta oli Eesti Geneetikute ja Selektsionääride Seltsi president (1967–72). Pavel avaldas üle 140 teadustrükise.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pärilikkus, geenid ja haigused. Tallinn, 1966
  • The influence of material egg-white mucin-globulin on the resistance of offspring in the perinatal period. // Acta Veterinaria Academiae Scientarum Hungaricae 19 (1969) 3
  • Veterinaargeneetika. Tallinn, 1977
  • Veterinaarne üldmikrobioloogia, -viroloogia ja -immunoloogia (kaasautorid E. Aaver, K. Peterson). Tallinn, 1986
  • Põllumajandusloomade resistentsus ja selle selektsioon. Populatsiooniimmunoloogia alused. Tallinn, 1987
  • Population Immunology and Veterinary Medicine. // Eesti TA toimetised. Bioloogia 36 (1987) 4
  • On veterinary population immunology. // Eesti TA toimetised. Bioloogia 38 (1989) 4
  • Isendiareng ja veterinaarpatoloogia (kaasautor). Tallinn, 1991
  • Insights into veterinary biology: genetics to ecology (kaasautorid J. Kumar, R. L. Lochmiller). // Acta Veterinary Baltica (2000)
  • Zoonoosid ja toiduhügieen (kaasautor). Tartu, 2002

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Trt, 1987, 184–185
  • Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppe-teadusliku koosseisu bio-bibliograafiline teatmeteos 1951–1981. Trt, 1981, I kd, lk 205–206; II kd, lk 208
  • Eesti Põllumajandusülikool: audoktorid, töötajad ja vilistlased 1991–1995. Trt, 1996, lk 174
  • Eesti entsüklopeedia, kd 14, lk 363
  • Sotsialistlik Põllumajandus (1987), lk 24
  • Eesti Loomaarstlik Ringvaade (1997) 6, lk 260–261
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.