Teine Tšehhoslovakkia Vabariik
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2024) |
|
Tšehho-Slovakkia vabariik 30. september 1938 – 15. märts 1939 | |||||||||||
.svg) Tšehhoslovakkia Euroopas (1939) | |||||||||||
| Valitsusvorm | föderaalne vabariik | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| President | Emil Hácha | ||||||||||
| Peaminister | Rudolf Beran | ||||||||||
| Pealinn | Praha | ||||||||||
| Pindala | 99 348 km² | ||||||||||
| Rahvaarv | 10,77 miljonit (1939) | ||||||||||
| |||||||||||
| Riigikeeled |
tšehhi keel, slovaki keel | ||||||||||
| Rahaühik | Tšehhoslovakkia kroon | ||||||||||
| Hümn |
Kde domov můj, Nad Tatrou sa blýska | ||||||||||
| |||||||||||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Teine Tšehhoslovakkia Vabariik (slovaki ja tšehhi keeles Druhá Česko-Slovenská republika, lühinimi Tšehho-Slovakkia[1]) oli Kesk-Euroopas asuv tšehhide, slovakide föderaalriik.
Tšehho-Slovakkia tekkis Müncheni kokkuleppe tulemusel, mille tõttu kaotas riik pindalalt 41 596 km². Teine Tšehhoslovakkia vabariik jäi Saksamaa mõjuvälja ja üritas oma poliitikas Saksamaa poolehoidu saavutada. Kokku eksisteeris riik vaid 169 päeva, vahemikus 30. september 1938 ja 15. märts 1939. Teine vabariik saadeti laiali 15. märtsil 1939, kui Saksamaa annekteeris Tšehhi piirkonna, kus moodustas Böömi- ja Moraavia protektoraadi. Slovakkia kuulutas end 14. märtsil iseseisvaks.
Teine Tšehhoslovakkia Vabariik koosnes Böömimaast, Moraaviast, Sileesiast ning Slovakkia ja Karpaadi-Vene autonoomsetest piirkondadest, viimane nimetati 30. detsembril 1938 ümber Karpaatide-Ukrainaks.[2] Riik piirnes läänes Saksamaaga, põhjas Poolaga, lõunas Ungari ja Rumeeniaga.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Müncheni kokkuleppe tõttu oli 1. oktoobril 1938 Tšehhoslovakkia sunnitud loovutama sakslastega asustatud Sudeedimaa Saksamaale. Pärast Müncheni kokkulepet oli Tšehhoslovakkia oluliselt nõrgenenud. Lepingu tulemusel kaotasid Böömimaa ja Määrimaa umbes 38 protsenti nende kogupindalast ning umbes 3,2 miljonit sakslast ja 750 000 tšehhi. Loomuliku piiri puudumise ja piirikindlustussüsteemi kaotamise tõttu oli uus riik sõjaliselt kaitsmatu.
Müncheni leping jättis Tšehhoslovakkia Saksamaa mõjuvälja, mistõttu püüdis Tšehhoslovakkia uus valitsus Saksamaa poolehoidu saavutada, keelustades riigi kommunistliku partei, vallandades Tšehhoslovakkias asuvates Saksa õppeasutustes kõik juudi õpetajad ja kehtestas seaduse, mis lubas riigistada juudi ettevõtteid. Lisaks andis valitsus riigi pangad Saksa-Tšehhoslovakkia kontrolli alla.[3]
2. novembril loovutati Slovakkia lõunaosa ja Karpaatide Ruteenia Ungarile. Ka Poola hõivas 1938. aasta oktoobris mõned piiriäärsed alad. Ungari sai 11 882 ruutkilomeetrit Lõuna-Slovakkias ja Lõuna-Ruteenias; 1941. aasta rahvaloenduse järgi oli umbes 86,5 protsenti selle territooriumi elanikkonnast ungarlased. Poola omandas Těšíni linna koos selle ümbrusega – umbes 906 ruutkilomeetrit , kus elas umbes 250 000 inimest, peamiselt poolakad – ja kaks väiksemat piiriala Põhja-Slovakkias, täpsemalt Spiši ja Orava piirkondades. – 226 ruutkilomeetrit , 4280 elanikku, kellest vaid 0,3 protsenti poolakaid. Tšehhoslovakkia valitsusel oli suuri probleeme 115 000 tšehhi ja 30 000 saksa põgeniku majutamisega, kes olid põgenenud Tšehhoslovakkia allesjäänud osasse.
Kaoses oli ka riigi poliitiline süsteem. Pärast Edvard Beneši tagasiastumist 5. oktoobril võttis peaminister Jan Syrový põhiseaduse kohaselt üle enamiku presidendi ülesandeid, kuni 30. november 1938 valiti uueks presidendiks Emil Hácha. Hácha valiti tema katoliikluse ja konservatiivsuse tõttu ning seetõttu, et ta ei osalenud üheski valitsuses, mis viis riigi jagamiseni. Ta nimetas peaministriks Rudolf Berani, kes oli olnud alates 1933. aastast Põllumajanduspartei juht.
Erinevalt enamikust agraarlastest oli Beran liberalismi ja demokraatia suhtes skeptiline. Kommunistlik partei saadeti laiali, kuigi selle liikmetel lubati parlamenti jääda. Kasutusele võeti karm tsensuur ja kehtestati ka seadus, mis võimaldas valitsusel valitseda ilma parlamendita. Enamik Tšehhoslovakkia mittesotsialistlikke parteisid ühinesid Rahvusliku Ühtsuse Parteiga, mille juhiks sai Beran.
Etnilised pinged[muuda | muuda lähteteksti]
Nõrgenenud Tšehhoslovakkia oli sunnitud tegema mittetšehhidele suuri järeleandmisi. Pärast Müncheni kokkulepet andis Tšehhoslovakkia armee osa algselt Tšehhimaal asunud üksustest Slovakkiale, et valmistuda Ungari katsetele Slovakkia piiride ümberkirjutamiseks.
Tšehhoslovakkia valitsus võttis 6. oktoobril 1938 vastu Žilina lepingu, mis nägi ette autonoomse Slovakkia valitsuse moodustamise kõigi Slovakkia parteidega, välja arvatud sotsiaaldemokraadid. Selle valitsuse juhiks nimetati Jozef Tiso. Ainsad allesjäänud ühised ministeeriumid olid riigikaitse-, välis- ja rahandusministeeriumid. Tehingu osana võttis riik ametlikult kasutusele Tšehho-Slovakkia lühinime.
Samamoodi leppisid Karpaatide Ruteenia kaks peamist fraktsiooni, russofiilid ja ukrainofiilid, kokku autonoomse valitsuse loomises, mis moodustati 8. oktoober 1938. Kaasaegse ukraina rahvusluse levikut peegeldades saavutas Avhustyn Vološini juhitud Ukraina-meelne fraktsioon kontrolli kohaliku omavalitsuse üle ja Karpaatide Ruteenia nimetati ümber Karpaatide-Ukrainaks.
17. oktoobril võttis Adolf Hitler vastu Ferdinand Ďurčanský, Franz Karmasini ja Alexander Machi. 1. jaanuaril 1939 avati Slovakkia Maapäev. 18. jaanuaril toimusid esimesed maapäeva valimised, kus Slovakkia Rahvusliku Ühtsuse Partei – kõigi mittesotsialistlike Slovakkia erakondade koalitsioon – sai 98 protsenti häältest.
12. veebruaril kohtusid Vojtech Tuka ja Karmasin Adolf Hitleriga ning 22. veebruaril tegi Tiso Slovakkia valitsuse esitlemisel assambleele ettepaneku autonoomse Slovakkia riigi moodustamiseks. 27. veebruaril palus Slovakkia valitsus keskvalitsusel Slovakkias paiknevate Tšehho-Slovakkia armee üksuste slovakitamist ning Slovakkia suursaadikute ja konsulite nimetamist autonoomse Slovakkia riigi esindajateks.
Vaidlused jätkusid ja 1. märtsil 1939 kogunes Tšehho-Slovakkia valitsuse ministrite komitee, kus oli fookuses Slovakkia riigist eraldumise küsimus. Tiso ja teiste Slovakkia poliitikute vahel tekkisid erimeelsused ning Karol Sidor (kes esindas kohtumisel Slovakkia valitsust) naasis Bratislavasse, et Tisoga seda küsimust arutada. 6. märtsil teatas Slovakkia valitsus oma lojaalsusest Tšehho-Slovakkia Vabariigile ja soovist jääda riigi osaks.
Kohtumisel Hermann Göringiga 7. märtsil avaldati Ďurčanskýile ja Tukale tugevalt survet deklareerida oma autonoomiat Tšehho-Slovakkia riigist. Pärast nende naasmist kaks päeva hiljem mobiliseeriti Hlinka kaardivägi, mis omakorda sundis Tšehho-Slovakkia presidenti Emil Háchat jõuliselt reageerima ja kuulutama Slovakkias välja sõjaseisukorra.
Tšehhoslovakkia lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Jaanuaris 1939 katkesid läbirääkimised Saksamaa ja Poola vahel. Hitler määras Böömimaale ja Moraaviasse sissetungi toimumise ajaks 15. märtsi varahommiku. Vahepeal pidas ta läbirääkimisi Slovakkia Rahvapartei ning Ungari Kuningriigi ja selle esindajatega Slovakkia ungari vähemuse üle. 13. märtsil kutsus ta Jozef Tiso Berliini, kus pakkus Tisole välja Slovakkia riigi väljakuulutamise ja Tšehho-Slovakkiast lahkulöömise.
Saksamaa oleks sellisel juhul Slovakkia kaitsja ega lubaks ungarlastel Slovakkiale mingeid täiendavaid territoriaalseid nõudmisi peale suruda. Kui slovakid loobuksid, okupeeriks Saksamaa Böömimaa ja Moraavia ning ei sekkuks Slovakkia saatusest, jättes slovakid ungarlaste ja poolakate meelevalda (Poola oli Slovakkia Spiši territooriumile nõudnud alates Poola-Tšehhoslovakkia sõjast). Kohtumisel edastas Joachim von Ribbentrop valeteate, mille kohaselt Ungari väed lähenevad Slovakkia piiridele. Tiso keeldus ise sellist otsust vastu võtmast, misjärel lubas Hitler tal korraldada Slovakkia parlamendi koosoleku ("Slovakimaa riigikogu"), mis kiidaks heaks Slovakkia iseseisvuse.
14. märtsil kogunes Slovakkia parlament ja kuulas ära Tiso aruande tema arutelust Hitleriga ning iseseisvusdeklaratsioonist. Mõned saadikud olid sellise sammu suhtes skeptilised, kuid debatt katkes kiiresti, kui Karmasin teatas, et igasugune viivitus iseseisvuse väljakuulutamisel toob kaasa Slovakkia jagamise Ungari ja Saksamaa vahel. Nendel asjaoludel kuulutas parlament ühehäälselt välja Slovakkia iseseisvuse ja Tiso määrati uue vabariigi esimeseks peaministriks. Järgmisel päeval saatis Tiso telegrammi (mis oli tegelikult koostatud eelmisel päeval Berliinis), milles palus Saksamaal äsja loodud riigi kaitse üle võtta. Taotlus võeti kiiresti vastu.[4]
Vahepeal kutsuti Tšehhoslovakkia president Emil Hácha 15. märtsil kohtumisele Adolf Hitleri ja Hermann Göringiga ja teavitas Háchat peatsest natside sissetungi plaanist. Siin ähvardati Háchat Praha pommitamisega[5] kui ta ei kirjuta alla dokumendile, millega nõustub Tšehhoslovakkia armee kapitulatsiooniga ning Böömi- ja Moraavia protektoraadi asutamisega Saksamaa kaitse ja ülemvõimu all. Pärast südamerabanduse saamist oli ta sunnitud dokumendile alla kirjutama, kuigi ta ei konsulteerinud eelnevalt parlamendiga.
15. märtsi hommikul sisenesid Saksa väed Böömimaale ja Moraaviasse, vastupanu puudus. Samal päeval määras Saksamaa valitsus Tšehhoslovakkia presidendi Emil Hácha Böömi- ja Moraavia protektoraadi presidendiks, mida ta oli kogu sõja vältel. 16. märtsil läks Hitler Tšehhoslovakkiasse ja kuulutas Praha lossist välja uue Böömi- ja Moraavia Riigiprotektoraadi.
Ungari okupatsioon Karpaatide-Ukrainas kohtas küll vastupanu, kuid Ungari armee purustas selle kiiresti.
Järelmõjud[muuda | muuda lähteteksti]
Iseseisev Tšehhoslovakkia lagunes 1939. aastal välisagressiooni, etniliste lõhede ja sisemiste pingete tagajärjel. Tšehhoslovakkia pooldajad on idealiseerinud sõdadevahelist Tšehhoslovakkiat kui demokraatia bastioni, mida ümbritsesid autoritaarsed ja fašistlikud režiimid. Samas on selle vastased mõistnud selle hukka kui kunstlikku, Tšehhi poolt domineeritud ja teostamatut intellektuaalide loomingut, mida toetasid Esimese maailmasõja võidukad suurriigid, eelkõige Prantsuse kolmas vabariik ja Briti impeerium. Sõdadevaheline Tšehhoslovakkia hõlmas maid ja rahvaid, mis polnud kaugeltki integreeritud kaasaegsesse rahvusriiki. Veelgi enam, domineerivad tšehhid, kes olid Habsburgide ajal poliitilise diskrimineerimise all kannatanud, ei suutnud toime tulla teiste rahvuste nõudmistega.
Pärast Teist maailmasõda taastati Tšehhoslovakkia ja ta sai tagasi peaaegu kogu oma territooriumi, välja arvatud Nõukogude Liiduga annekteeritud Karpaatide Ruteenia ja Poolaga liidetud väikesed osad Slovakkiast.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Böömi- ja Määrimaa Riigiprotektoraat
- Karpaatide-Ukraina Vabariik
- Tšehhoslovakkia
- Slovaki Vabariik (1939–1945)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Dr. Hacha valiti presidendiks". Päewaleht. 1. detsember 1938. Lk 9.
- ↑ Rychlík & Rychlíková 2016.
- ↑ Crowhurst, Patrick. Hitler and Czechoslovakia in World War II: Domination and Retaliation. pp. 83–84.
- ↑ William Shirer, The Rise and Fall of the Third Reich (Touchstone Edition) (New York: Simon & Schuster, 1990)
- ↑ Dokumenty z historie československé politiky, 1939–1945. II., Prague 1966, pp. 420–422.
Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]
- Rychlík, J.; Rychlíková, M. (2016). Podkarpatská Rus v dějinách Československa, 1918–1946 (tšehhi). Prague: Vyšehrad. ISBN 9788074295560.