Philipp Peter Roos

Philipp Peter Roos (ka Rosa da Tivoli; 30. august 1657 Sankt Goar – 17. jaanuar 1706 ^[1] Rooma lähedal Tivolis ) oli saksa maalikunstnik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Philipp Peter Roos oli kuulsa Saksa kunstnikesuguvõsa üks nimekamaid liikmeid. Kunstnikedünastia rajaja oli P. P. Roosi isa Johann Heinrich Roos (1631–1685), kes sai koos oma venna Theodoriga (1638–1687) kunstihariduse Hollandis, kuhu pere oli kolmekümneaastase sõja ajal Saksamaalt emigreerunud. J. H. Roosi õpetajaks Amsterdamis oli maastikmaalija Guilliam du Gardijn, kuid veelgi enam võttis ta eeskuju oma õpetaja poja Karel Dujardini ja Nicolaes Berchemi – kahe tuntuima Hollandi italianisti – kunstist, kellega Roos läbis tihedalt ka Roomas, kuhu ta Amsterdamist kolmeks aastaks suundus. Poliitiliste ja majanduslike olude halvenemise tõttu Hollandis, liikus Johann Heinrich Itaaliast edasi Saksamaale. Pärast ajutisi tööotsi valitsejate õukondades, seadis ta end alaliselt sisse Maini-äärsesse Frankfurti. Temast sai tuntud kunstnik, kelle barokseid pastoraalmaastikke hinnati kõrgelt ka väljaspool kunstniku kodulinna. Oma kunstiande ja oskused pärandas ta edasi ka oma neljale pojale (Philipp Peter, Johann Melchior (1659–1731), Franz (sünd 1672) ja Peter (1675–1727)), kes kõik jätkasid italiaaliapäraste pastoraalmaastike maalimist, neist teema kõige isikupärasem tõlgendaja oli Philip Peter Roos. J. H. Roosi tõlgenduses Hollandi italianistide laadis maastikud olid peamiseks leivanumbriks ka P. P. Roosi poegadele, Jakobile (1688–1707) ja Cajetanile (1690–1770), kellest omakorda viimase poeg, Joseph Roos (1726–1805) jätkas seda tüüpi maastike maalimist, kandes nii traditsiooni elujõulisena 18. saj lõppu-19. saj algusesse.

Philipp Peter Roos kutsuti Hessen-Kasseli maakrahv Karl I teenistusse, kellele avaldas noore kunstniku anne sedavõrd muljet, et ta otsustas heldelt toetada tema stažeerimist Roomas, eraldades talle stipendiumi sõidu-, elamis- ja majutuskulude katteks. 1677. aastal suunduski kunstnik Rooma, astus peamiselt Hollandi päritolu kunstnikke ühendava rühmituse Bentvueghels (kirjusulised) liikmeks ning talle anti tema kiire maalimisoskuse järgi hüüdnimeks Merkurius. Itaaliasse jäi kunstnik alatiseks, ta abiellus peagi ning kolis Rooma lähistele Tivolisse, 1680 aastast alates tuntakse teda kunstnikuna eelkõige Rosa da Tivoli nime all.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstnikku saatis Itaalias kohetine menu, Roosi vaba pintslitööga suuremõõdulised pastoraalmaastikud leidsid kohaliku kõrgseltskonna seas palava vastuvõtu.

Tema maastikel näeme elusuuruses figuure: tukkuvaid karjaseid (abilise koeraga), rohumaal puhkavat karja, peamiselt kitsi ja lambaid, aga ka lehmi, pulle, harvem hobuseid. Tema sageli suuremõõdulistele maalidele on iseloomulik veidi unenäolik atmosfäär. Erilisena toodi välja kunstniku meisterlikkust loomade isikupära edastamisel, mis avaldub eeskätt nende pilgu väljendusrikkuse rõhutamisel.

Legendide kohaselt oli Roos tuntud oma loomaarmastuse poolest. Näiteks on levinud lugu, et kunstnik olla nuhelnud meest, kes oma koera peksis ning et tema kodus võis alatasa kohata kodutuid või poolmetsikuid loomi. Lisaks räägitakse ka, et Roosi suure maja juurde Tivolis kuulus ka väike loomaaed, et tal oleks võimalik loomi natuurist joonistada. Seetõttu hüüdsid sõbrad kunstniku maja Noa laevaks.

Paraku oli kunstnik pillava eluviisiga ning halb majandaja, oma kulude katmiseks maalis ta palju, samu motiive kohati tüütuseni korrates. P. P. Roosi tööde kvaliteet on seega kõikuv, hõlmates nii suurepäraseid maastikke psühholoogiliste looma-portreedega kui kommertseesmärgil maalitud ja ennekõike turistidele suunatud itaalialikke pildikesi.

Seos Eestiga[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Kunstimuuseumi kogus asuvad kaks tema maali „Pastoraalne stseen karjasega“ ja „Pastoraalne stseen karjakoeraga“, mis kuuluvad kahtlemata kunstniku loomingu paremiku hulka. Ka rohke ultramariini (väga kallis sinise värvi pigment) kasutamine viitab, et maalide puhul on tegemist omaaegse kõrgklassi tellimustöödega.

Eesti Kunstimuuseumisse jõudsid maalid 1946. aastal. Arvatavasti ehtisid maalid varem riigivanema residentsi, omaaegsetes kirjalikes allikates on mainitud kahte hollandipärast maastikku, mis rippusid Kadrioru lossi fuajees, kummagi kamina kohal.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Karjane lammastega. Musée des Beaux-Arts de Narbonne
Puhkav kits. Rootsi Rahvusmuuseum
Karjus loomadega
Lammas ja kits kaljusel maastikul
Kits, lammas ja koer puhkamas
Stseen köögis. Poznani Rahvusmuuseum

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Horst Gerson, Die Ausbreitung und Nachwirkung der holländischen Malerei des 17. Jahrhunderts. Haarlem, 1942
Arnold Houbraken, De groote schouburgh der Nederlantsche konstschilders en schilderessen. B.M. Israël Amsterdam, 1976 (3-s köites, fotograafiline äratrükk):
https://www.dbnl.org/tekst/houb005groo01_01/houb005groo01_01_0294.php
Margarete Jarchow, Roos : eine deutsche Künstlerfamilie des 17. Jahrhunderts : Verzeichnis sämtlicher Zeichnungen und Radierungen von Johann Heinrich, Theodor, Philipp Peter, Johann Melchior, Franz und Peter Roos im Besitz des Berliner Kupferstichkabinetts. Berlin : Staatliche Museen Preussischer Kulturbesitz , 1986 .

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ So Zeno.org und Wolf Stadler (Gesamtleitung), in: "Lexikon der Kunst", Band 10, Erlangen 1994. Als Geburtsort wird auch Frankfurt am Main genannt, als Geburtsjahr auch 1651 (ADB) 1655 (Städel Museum), als Todesjahr auch 1705 (Städel Museum)

[1] So Zeno.org und Wolf Stadler (Gesamtleitung), in: "Lexikon der Kunst", Band 10, Erlangen 1994. Als Geburtsort wird auch Frankfurt am Main genannt, als Geburtsjahr auch 1651 (ADB) 1655 (Städel Museum), als Todesjahr auch 1705 (Städel Museum)

[1]