Jutta Zilliacus
Jutta Armelle Zilliacus (neiupõlvenimega Kingo; sündinud 25. juulil 1925 Helsingis) on eesti päritolu Soome poliitik, ajakirjanik ja kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles.
Ta kuulub Soome Rootsi Rahvaparteisse ning oli Eduskunna liige aastatel 1975–1986. Aastatel 1968–1984 kuulus ta Helsingi linnanõukokku.
Tema eestlastest vanemad, klaverihäälestaja Johann Kingo ja koduperenaine Jenny Pihlak, kolisid Soome Peterburist. Isa oli 1890. aastatel tsaariarmees trompetimängija ja pärast sõjaväeteenistust avas Peterburis klaveritarvete poe. Ema töötas Peterburis suurvürstinna õukonnas. Isa ja ema tutvusid alles Helsingis.[1]
Jutta elas Kaivopuistos samas majas, kus praegu asub Eesti saatkond. Esimesed 10 eluaastat oli ta Eesti kodanik. Ta õppis Helsingi Saksa Koolis aastatel 1933–1944. Suviti elas perekond Haapsalus. 1940. aastate lõpus oli ta ajutiselt Carl Gustaf Emil Mannerheimi sekretär.[1]
Ta on näidelnud filmides varjunime Jutta Armela all.
Ta oli abielus soomerootslase Benedict Zilliacusega (1921–2013), kes oli samuti ajakirjanik ja kirjanik, samuti stsenarist ja tõlkija. Neil on üks poeg.[1]
Zilliacus on olnud ahelsuitsetaja.[1]
Jutta Zilliacus elab Helsingis Munkkiniemis.[1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Rökringar" (1970)
- "Innan du vet ordet av" (1975)
- "En bit av Det stora äpplet" (1978)
- "Vägskäl" (1986)
- "Annorlunda barndom" (1986)
- "Vändpunkt" (1987)
- "Gå över gränser" (1991)
- "Balansgång" (1994)
- "Ajatuksia verannalla" (1997)
- "Underbart är kort" (1997)
- "I väntan av buss nummer 16" (2002)