Ilmar Rebane

Ilmar Rebane
Sünniaeg	4. august 1912; Peterburi, Venemaa
Surmaaeg	13. juuni 1995 (82-aastaselt); Tartu, Eesti
Rahvus	eestlane
Kodakondsus	Eesti
Alma mater	Tartu Ülikool; Moskva Riiklik Ülikool
Haridus	doktorikraad õigusteaduses
Elukutse	professor,; advokaat
Tunnustus	Eesti NSV teeneline jurist (1987)
Abikaasa	Linda Rebane (1937–1968),; Aino-Eevi Lukas (1968–1995)
Lapsed	Ene (1939),; Jüri (1947)
Vanemad	Aleksander Rebane,; Emilie Rebane
Sugulased	Leida Loone (õde),; Eero Loone (õepoeg); Oudekki Loone

See artikkel räägib õigusteadlasest ja advokaadist; EÜS-i auvilistlase (1907–2001) kohta vaata artiklit Ilmar Rebane (jurist)

Ilmar Rebane (4. august 1912 Peterburi – 13. juuni 1995 Tartu) oli Eesti NSV ja Eesti õigusteadlane. Rebast loetakse üheks kriminoloogiateaduse alusepanijaks Eestis. Ta publitseeris ligi nelisada tööd, neist kümmekond monograafiat ning kaasautorina mitu kriminaalõiguse õpikut.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nooruspõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmar Rebase isa Aleksander Rebane oli rätsep ja ema Emilie Rebane oli pedagoog. Pere opteerus 1920. aastal Eestisse ja asus elama Tartusse. Rebase isa suri 1921. aastal, mille järel kolis ema oma nelja lapsega Riisiperre.^[1]

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

1922. aastal kolis pere Tallinna. Algkooli lõpetamise järel õppis Rebane 1924. aastast Jakob Westholmi Gümnaasiumis, kus ilmnes tema huvi filoloogiliste ainete ja kirjanduse vastu. Ta õppis iseseisvalt selgeks soome ja vene keele ning käis ungari, itaalia ja esperanto keele kursustel. Ta osales ka noorsooliikumises, olles gümnaasiumi õpilasühingu ja Tallinna Koolinoorsoo Kultuuriühingu esimees. Rebane lõpetas Westholmi gümnaasiumi kiitusega 1930. aastal.^[1]

Pärast ajateenistust (aastatel 1930–1931) Eesti sõjaväes astus Rebane 1931. aasta sügisel Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, erialadeks olid romaani filoloogia, eesti keel ja kirjandus ning rahvaluule. Tema gümnaasiumiaja ja ülikooli algusaastate loomingukatsetusi ja tõlkeid avaldati ajakirjanduses ja mitmes kogumikus. Ulatuslikumaks tõlkeks oli Romain Rollandi "Noored armastajad" (Tartu, 1935). Õpingute ajal liitus ta üliõpilasseltsiga Veljesto.^[1]

1932. aastal lasi Rebane end üle viia õigusteaduskonda ja astus Veljestost välja. 1933. aasta suvel õppis ta Eestimaa Töölisühingute Keskliidu stipendiaadina Soomes Ametiühingute Keskliidu Koolis ja 1934. aastal viibis kuu Poolas rahvusvahelisel üliõpilaste sümpoosionil.^[1]

Aastatel 1932–1933 kuulus Rebane Eesti Sotsialistlikku Tööliste Parteisse. Sügisel 1933 juhtis ta vapsidevastast Tartu töölisorganisatsioonidevahelist bürood. Ta osales Tartu Noorsotsialistliku Ühingu töös, oli Akadeemilise Sotsialistliku Ühingu sekretär ja Tartu Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige.^[1]

Kui Rebane naasis Poolast, arreteeris poliitiline politsei Rebase, kahtlustades teha Kominterni agentide õhutusel kommunistliku agitatsiooni korraldamises Tartu töölisorganisatsioonides. Tõendite puudumise tõttu mõistis sõjaringkonnakohus Rebase õigeks. Vahi alt vabanenult jätkas Rebane õpinguid. 1935. aastal liitus ta radikaalse üliõpilasseltsiga Ühendus. Rebane lõpetas õpingud õigusteaduskonnas cum laude 17. aprillil 1936.^[1]

Töö iseseisvas Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast praktikat Eesti Panga juriskonsultuuris töötas septembrist 1936 Rebane advokatuuris vannutatud advokaadi abina. Sama aasta novembris valiti ta Tööliskoja sekretäriks ning peasekretäriks. Samuti kinnitati samal aastal Rebane diplomeeritud edasiõppijaks kriminaalõiguse ja -protsessi alal, kuid viidi varsti üle haldusõiguse ja -protsessi kateedri juurde, kus tema juhendajaks sai Artur-Tõeleid Kliimann.^[1]

Tööliskoja peasekretäri rollis oli ta aastatel 1936–1938, samaaegselt töötas ta advokaadina Tallinnas ja Tartus.^[2] 1937. aastal osales Rebane Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konverentsil Genfis Eesti tööliste esindajana. 1938. aastal nimetati ta õiguskantsleri nõunikuks, riigiteenistuse tõttu pidi ta loobuma advokatuuris töötamisest. Nõunikuna töötas ta 1940. aastani, mil Eesti okupeeriti.^[1]

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast õiguskantsleri ametkonna likvideerimist töötas Rebane komisjoni liikmena välja projekte Eesti omariikluse aegsete õigusaktide muutmiseks. 1940. aasta lõpul ja 1941. aasta esimestel kuudel töötas ta juriskonsuldina mitmes tervishoiu ja kommunaalmajanduse süsteemi asutuses. Sama aasta aprillis võeti ta Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi liikmeks ja määrati tööle Tartu Õigusnõuandlasse, kus töötas kuni sõjani.^[1]

27. juulil 1941 mobiliseeriti Rebane Punaarmeesse. Aastatel 1941–1943 oli ta Nõukogude Liidus tööpataljonides, kõigepealt Leningradis, siis Uurali tööpataljonis. Siis suunati ta 1. eesti tagavaralaskurpolgu koosseisus rindele.^[1]^[2]

Ta demobiliseeriti Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) väljakutsel 1944. aasta jaanuaris ja suunati Moskvasse õppima sihtaspirantuuri Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus tema juhendaja oli Aron Trainin. Ta kaitses dissertatsiooni "Õpetus kuriteost osavõtust" MRÜ õigusteaduskonna nõukogu ees 7. märtsil 1945 ja sai õigusteaduste kandidaadikraadi. 16. detsembril 1946 alustas Rebane doktorantuuri kaugõpinguid NSV Liidu Teaduste Akadeemia Riigi- ja Õiguse Instituudis.^[1]

Töö Eesti NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]

Doktorantuuriga samal ajal koostas Rebane RKN-i korraldusel Eesti NSV töökoodeksi projekti. Kandidaadikraadi omandamise järel määrati ta 1945. aastal TRÜ kriminaalõiguse dotsendiks ning ta jätkas ka tööd advokaadina Tartu Õigusnõuandlas. Rebane kõrvaldati 8. mail 1950 ülikoolist, sest teda süüdistati kodanlikus natsionalismis, mais arvati ta välja ka advokatuurist ja doktorantuurist. Aastatel 1950–1954 leidis ta tööd Tallinna ettevõtetes juriskonsuldina ja laojuhatajana.^[1]

Rebane vabanes süüdistustest 1954. aastal. 27. novembril võeti ta uuesti advokatuuri ja ta asus tööle Tallinna I Õigusnõuandlas. Ta sai taas ka ülikoolis kriminaalõiguse õppejõuna töötada.^[2] Aastatel 1957–1960 osales ta Eesti NSV kriminaalkoodeksi väljatöötamisel ja oli üks selle põhikoostajatest. 1966. aastal sai Rebane TRÜ kriminoloogia probleemlaboratooriumi teaduslikuks juhendajaks (vahepeal ka juhatajaks), kus ta mängis olulist rolli kriminoloogiaalaste tööde seeria publitseerimisel. Ta oli ka mitme õigusteaduse haru, näiteks parandusliku töö õiguse, kohtukõne, õiguskasvatuse teooria, rajaja. Ta töötas laboratooriumi juhendajana 1976. aastani.^[1]

1968. aasta juunis kaitses Rebane Moskvas NSV Liidu Prokuratuuris oma doktoridissertatsiooni "Veenmine ja sund võitluses rünnetega Nõukogude õiguskorra vastu". 1969. aasta 13. juunil anti talle õigusteaduste doktorikraad ja 26. septembril valiti Rebane TRÜ kriminaalõiguse professoriks, mille kutse kinnitati 9. detsembril 1970. Õppejõuna pidas ta loenguid ja erikursusi kriminaalõigusest, kohtukõnest, kohtustatistikast, sõjakriminaalõigusest, oponeeris kandidaadi- ja doktoritööde kaitsmiseid Leningradis ja Tartus ning juhendas menetluspraktikate, kandidaadi-, kursuse- ja diplomitööde kirjutamist. Ta töötas välja mitmed kriminaalõiguslikud mõisted ja tegi kaastööd ENE-le, seletades lahti õigusteemalisi märksõnu.^[1]

Rebane esines ka rahvusvahelistel konverentsidel. 1974. aastal pidas ta loengukursuse Läti Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas. 1985. aastal kuulus ta Austria kolleege külastanud Nõukogude juristide delegatsiooni ning 1990. aastal oli külalislektor Salzburgi Ülikoolis.^[1]

Perestroika ja iseseisev Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Perestroika ajal osales Rebane Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi taasasutamisel 1988. aastal ning oli aastatel 1988–1991 seltsi esimees, pärast seda auliige. Aastatel 1990–1992 oli Rebane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi nõunik.^[1]^[2]

Eesti taasiseseisvumise järel astus Rebane Société Internationale de Defense Sociale ja Association Internationale de Droit Penali liikmeks. Aastatel 1992–1993 oli ta Põhiseaduse Assamblee nõunik, aastatel 1992–1994 põhiseadusest tulenevate seaduste eelnõude eksperdigrupi juht. 1993. aastal sai Rebasest Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Eesti Advokatuuri auliige.^[1]^[2]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Rebane suri 13. juunil 1995. 1997. aastal andis Rebase abikaasa Aino-Eevi Lukas tema arhiivipärandi üle Tartu Ülikooli raamatukogule, millest korraldati Rebase isikuarhiiv.^[1] Sihtasutuse Eesti Õiguskeskus juures töötas 2001. aastast Ilmar Rebase fond, mis andis 2002. aastast mitu aastat välja temanimelist stipendiumi.^[3]^[4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Rebane abiellus 1937. aastal Linda Rebasega. Abielust sündisid tütar Ene (1939) ja poeg Jüri (1947). Abielu lahutati 1968. aastal. Samal aastal abiellus Rebane advokaat Aino-Eevi Lukasega.^[1]

Rebase õde oli ajalooprofessor Leida Loone.^[2] Leida Loone poeg on filosoofiaprofessor Eero Loone, kelle tütar on Oudekki Loone.^[5]^[6]