Ersad
 | |
 Penza oblasti ersa naised Raśkeń Ozksi pühal | |
| Rahvaarv | |
|---|---|
|
Kuni 500 000[1] ametlikult üle 50 000 (2021) | |
| Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad | |
 Venemaa | 50 068[2] |
| Millest: | |
 Mordva | 43 240 |
 Uljanovski oblast | 1311 |
 Penza oblast | 1178 |
 Tšuvaššia | 1136 |
 Nižni Novgorodi oblast | 663 |
 Samara oblast | 428 |
 Tatarstan | 357 |
 Altai krai | 287 |
 Moskva oblast | 274 |
 Moskva | 243 |
 Orenburgi oblast | 139 |
| Keeled | |
| ersa keel, vene keel | |
| Religioon | |
| õigeusk, ersa põlisusk | |
| Seotud rahvad | |
| mordvalased, mokšad, terjuhhaanid, šokšad, karataid | |
Ersad (ka ersalased, ersa keeles эрзят, ladina tähestikus erzjat) on Volga piirkonnas elav volgasoome rahvas. Ersad on rahvaarvult üks suurimaid soome-ugri rahvaid. Nende täpne arv ei ole teada, sest neid loetakse Venemaal mokšadega kokku mordvalasteks, kuid ersad moodustavad suurima ja aktiivsema rahvusgrupi mordvalaste seas.
Ersad elavad hajutatult Mordva Vabariigis (kus nad on ametlikult vabariigi nimirahvus) ja vabariiki ümbritsevates oblastides (kus neil autonoomia puudub). Enamik ersasid räägib emakeelena ersa keelt.
Ersalased langesid Venemaa võimu alla 16. sajandil. Sellest peale on paljud ersalased kodumaalt lahkunud, mistõttu on rahvus tänapäeval hajutatud. Nõrga rahvustunde ja selge tuumikala puudumise tõttu on ersade rahvaarv viimastel aastakümnetel kiiresti langenud ja paljud ersa noored eelistavad suhtluskeelena vene keelt.
Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]
Ersad elavad hajutatult tänapäeva Venemaal asuvas Volga piirkonnas, oma kodumaad nimetavad nad Ersamaaks (Erzäń mastor). Geograafiliselt ulatub Ersamaa põhjas Volga ja Oka jõgedest kuni Oka jõeni läänes, Sura jõeni idas ja lõunas Kesk- või Alam-Mokšani.[3][1][4] Lisaks Mordva Vabariigile, kus ersad moodustavad napi enamuse keskmiselt tihedamalt asustatud 8 idapoolses rajoonis (umbes kolmandik vabariigist), elavad ersad ka Samara, Orenburgi, Nižni Novgorodi ja Uljanovski oblastites; samuti Baškortostanis, Tatarstanis ja Tšuvaššias.[5][6] Üle 2/3 ersa keele rääkijatest elab väljapool Mordva Vabariigi piirisid.[5]
Ersad on Moskvale lähimal asunud Venemaa rahvusvähemus, kes on suutnud säiltada oma rahvuse (erinevalt sugulasrahvastest muromlastest ja meštšeralastest). Mordva Vabariik paikneb Moskvast 350 kilomeetri kaugusel. Geograafilise läheduse tõttu on ersade tuumikaladele rännanud idaslaavi talupojad juba 10. sajandist. Keskajal asus ersade tuumikala põhjapool, tänase Nižni Novgorodi oblasti lõunapoolsetel aladel. 15. ja 16. sajandi jooksul surusid Venemaa võimud suure osa ersasid itta ja lõunasse, mille tulemusel paiknevad ersad tänapäeval hajutatult ja ei ole uusajast saadik pea kuskil rohkem kui 40% rahvastikust moodustanud.[5]
Lisaks asusid ersad vabatahtlikult või küüditamise tulemusel elama mitmetes Ersamaalt kaugel asuvates asulates. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil küüditati hereetilisi ersasid Lõuna-Kaukaasiasse, Siberisse ja Lõuna-Ukrainasse. Sõltuvalt piirkonnast on diasporaa oma kultuuri säilitanud või on vähemus assimileerunud. Paremini on kultuur säilinud Armeenias, kus molokaani usku ersad elavad Sevani järve ääres Šorža külas.[7]
Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna ersad ja mokšad on vene rahvaloendustes läbi ajaloo laias plaanis loetud üheks rahvaks, on pea võimatu hinnata ersade täpset arvukust. Umbkaudselt on ersa-mokša suhe kaks ühele, ersad moodustavad umbes 2/3 mordvalastest.[5]
Mordvalaste arv kasvas 17. sajandist kuni 1930. aastateni, sellest ajast on nende arvukus kahanemas. Aastatel 1959–1989 kahanes mordvalaste koguarv 10,2%, ersa või mokša keele kõnelejate arv 20,0%. Mordva Vabariigis olid esialgu ersalased alguses mokšadest arvukamad, ent nende arv kahanes kiiremini ja 1959. aastaks oli neid vabariigis vähem.[5]
Mordvas räägib emakeelena mordva keelt 88,5% rahvast. Mordva diasporaa väljapoolt vabariigi piire on nõrgemas positsioonis, 59% räägib mokša või ersa keelt peamise keelena, suures osas vanem generatsioon.[5]
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Keel[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Ersa keel
Ersad räägivad enamuses emakeelena soome-ugri keelte volga rühma kuuluvat ersa keelt. Keel on lähedalt seotud mokša keelega, kuid erinevusi leidub kõigil keeletasanditel: häälikuis, grammatikas, sõnavaras.[8] Keeled jagunesid 1500 kuni 1000 aastat tagasi ersa ning mokša harudeks ja on hinnanguliselt üksteisele natuke lähemal kui soome ja eesti keeled. Keeled on piisavalt lähedased, et ühine kirjakeel oleks olnud võimalik (nagu näitab Samara kandis tekkinud segamurre) ning 1920. ja 1950. aastatel tehti katseid ühiskeelt luua, kuid edutult. Venekeelse hariduse tõttu kasutavad ersad mokšadega suheldes tavaliselt vene keelt, mistõttu on kahe keele keelekontaktid tänapäeval piiratud.[5]
Ersa kirjakeel loodi vene tähestiku alusel 1925. aastal. 19. sajandi lõpuni kasutasid ersad-mokšad mitmesuguste teadete edasiandmiseks omapäraseid mõistekirja märke. 1993. aastast tähistatakse ersa keele päeva, 1994. aastast ka Eestis.[8]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna märgid suuremast hilisemast sisserändeist puuduvad, arvatakse, et mordvalaste esivanemad oli esimene piirkonda asunud rahvas, kes asustas tulevase Ersamaa kuni 8000 aastat tagasi. Rahvusgrupp elas Nižni Novgorodist (Volga ääres) Rjazanini (Oka ääres) ja Tambovini ning Penzani lõunas. Nendega on seostatud eelajaloolist Gorodetsi kultuuri. Aasta 0 paiku ulatus mordva keele rääkijate asuala oletatavasti umbes Moskvani.[5]
Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Perioodil 500–1000 pKr eraldus mordva keel ersa ja mokša keeleks. Tollal olid mordvalased peamiselt põlluharijad, mesinikud ja kütid. Nende ühiskondlik korraldus põhines patriarhaalsel hõimul, mida juhtis kudati. Mitmed hõimud valisid tegevuse kooskõlastamiseks laiemas piirkonnas suurvanema tekštai. Erslaste tuumala kujunes välja põhjas, tänepäevase Nižni Novgorodi lähistel. Võrreldes mokšadega kujunesid ersad nahatoonilt valgemaks ja nende mitmed keelelised omapärad viitavad jätkuvale kokkupuuetele läänemeresoomlastega. Volga-Bulgaaria ja Kiievi-Vene tekke järel maksid mõned mordva hõimud suurriikidele andamit, kuid sellega suuresti nende riikide võim mordvalaste aladel piirnes.[5]
Esimesed idaslaavi talupojad asusid ersade aladele elama 10. sajandi lõpus. Pärast muromate ja meštšeralaste alistamist asusid Rjazani ja Muromi vürstid 11. sajandi lõpust ka mordvalastele survet avaldama. Esimene teadaolev katse läänepoolseid mordvalasi alistada toimus 1103. aastal, kui Muromi vürst korraldas sõjaretke mordva aladele. 12. sajandi jooksul korraldasid vanavene valitsejad mitmeid sõjaretki Ersamaale, mille tulemusel langesid ersade piirialad vene vürstide võimu alla. Vallutussõdades mängis Vladimir-Suzdal, mille vürst hävitas ersade külasid ja asustas piirkonda venelasi.[4] 1221. aastal loodi ersa küla asemele Nižni Novgorod, millest kujunes Mordva vallutussõdade uus eelpost.[5]
12. sajandil arendasid Vene ülemvõimu vältinud ersalased välja oma feodaalsüsteemi. Kujunes välja iseseisev riik, kus ehitati süstemaatiliselt mitmeid kindluseid sissetungijate vastu (milelst üks tuntumaid oli Obran Oš). Ersa vürstiriigi tuntuim valitseja oli Purgaz, kes suutis 1228. aastal tagasi lüüa venelaste sissetungi vürstiriiki ja vasturetkel tungida Nižni Novgorodini.[5]
1230. aastatel allutasid Purgazi riigi mongolid ja ersad olid sunnitud mongolitele maksma andamit. Mongolite impeeriumi killustumise järel jäid ersalased Kuldhordi võimu alla, kuid säilitasid autonoomia ning usu ja ersad said tatarlastele oma aladel ise andamit koguda. Kui vene vürstid pääsesid 14. sajandi jooksul Kuldhordi võimu alt, muutus Ersamaa sõjatandriks Moskva-Kaasani piiril, mida läbisid nii vene kui ka tatarlaste väed. 13. sajandist 17. sajandini oli ersalaste rahvaarv languses pideva sõjategevuse tõttu. 1372. aastal venelaste rajatud Kurmõši kindlus eraldas ersad tšuvašidest ja nad jäid suurema Moskva mõju alla. Järg-järgult vallutati Ersamaa, allutatud aladele asustati slaavlasi ja uusi Vene asulaid. Eeldatavasti lahkus sellel ajal suur osa ersadest Nižni Novgorodi lähedalt, oma ajalooliselt kodumaalt.[5]
Vene võimu periood[muuda | muuda lähteteksti]
Vene võimu kindlustumine[muuda | muuda lähteteksti]
16. sajandil oli ersalaste põlismaa põhjaosa kindlalt venelaste käes, lõunaalad praeguse Mordva idaosas jäid Kuldhordi lagunemisest kuni 1551. aastani vormiliselt Kaasani võimu alla. Pärast Kaasani kokkuvarisemist võitlesid mordvalaste lõunapoolsete alade pärast nii Krimm, Moskva kui ka Nogaitatarlased. Venemaa võitis heitluse, piiri kindlustamiseks rajased venelased 1570. aastast ja 1630. aastani kindlustuste vööndeid, liikudes järk-järgult lõunasse.[5]
Ammu Moskva võimu alla langenud Põhja-Ersamaal võõrandati suur osa kohalike ersade käes olevast maast, mis läks Vene mõisnike ja kloostrite kätte. Samuti lahkusid paljud ersad piirkonnast suure maksukoorma tõttu. Endise khaaniriigi piirides hoidis suurema mastaabiga võõrandamise ära ülestõusude oht. Vähesed ersa soost aadlikud säilitasid oma seisuse, enamik ersadest jäid kinni talupojaseisusesse ega saanud kõrgemale tõusta. Vene võimud sundvärbasid ersasid metsaraiele ja kindluste ehitamisele oma ründeliinidel ning soosisid ersade asumist uutele maadele, mistõttu laienes nende levikuala nüüdis-Mordvasse (tollane kindluste vöönd) ja ida poole Volga kaldaile.[5]
Ersad osalesid mitmes Venemaa ülestõusus. Venemaa talurahvasõja ajal 1606–1607 vallutas mitmerahvusline ülestõusnute seltskond, mille eesotsas olid ka ersa vanemad, Arzamassi ja piiras Nižni Novgorodit. 1615–1616 ülestõusu ajal toetasid ersad mässavaid marilasi ja tšuvašlasi. Razini ülestõusu ajal moodustsid Nižni Novgorodi ersad (koos kohalike vene talupoegadega) ühe vastupanu keskuse ja osa ülestõusu juhtidest olid ersad. 18. sajandil osalesid ersad Pugatšovi ülestõusus. Lisaks eelnevatele esines veel väiksemaid, piiratud levikuga kohalikke rahutusi.[5]
Vene tsaaririigis[muuda | muuda lähteteksti]
17. sajandil oli ersadega asustatud piirkond täielikult Venemaa kontrolli all ja Ersamaa jagati eri kubermangude vahel. Sõjategevuse vähenemise tõttu ersalaste rahvaarv kasvas. Varem allutatud Põhja-Ersamaal olid ersad enamasti õukonnatalupojad, st tsaariperekonna omand. Mõned ersad säilitasid vaba jasakitalupoja õigused. Lisaks maksudele oli talupoegadel koormaks ka nekrutikohustus. Loode-Ersamaa ersalased (terjuhhaanid) hakkasid eeldatavasti tollal venestuma.[5]
Ersade sundristimine algas 17. sajandi keskel, hoo sai sisse 18. sajandil. Põlisusku jäänud ersadele pandi peale suur maksukoorem, samas kui usuvahetajatele lubati ajutist maksuvabastust. 1740. aastatel ristiti suurem osa ersalastest ja 1760. aastaks olid peaaegu kõik mordvalased ristitud. Sundristimise vastu toimus rahutusi, neist tuntuim oli 1743–1745 toimunud Terjuševo ülestõus. Kui massiristimine toimima hakkas, loobus tsaarivõim maksuvabastusest ja mõnes piirkonnas muudeti usku vahetanud ersad pärisorjaks. Kuna suur osa Vene võimu suhtlusest käis läbi tatarlaste, siis võttis osa mordvalastest (eriti kõrgkihis) omaks ka islamiusu ja tataristus.[5]
18. sajandil likvideeris Venemaa mordva teenistusmeeste kihi ja ersa talupojad tasalülitati vene talupoegadega. Vene riik pani maksu alla kohaliku õlle pruulimise, mõdu valmistamise, mittekristlikud pulmad, animistlikud ohvrid ja palvehiied. Erinevalt maridest ja udmurtidest mordvalastele omakeelset misjonikooli ei avatud, kuid edukas sundristimine tõi piirkonda esimesed venekeelsed koolid ja kirjaoskuse. Ilmusid ka esimesed ersakeelsed raamatud: katekismus ilmus 1788. aastal, teine 1806. aastal. Ersakeelne uus testament anti välja 1820. aastatel.[5]
Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]
Industriaalrevolutsioon puudutas ersasid vähem kui nendega koos elavaid venelasi ja tatarlasi. Pärisorjusest vabastamisega 1861. aastal paranes talupoegade sotsiaalmajanduslik olukord, sest talupojad said vabanedes maa omandina kaasa. Paljud ersad asusid 19. sajandil teistesse Venemaa piirkondadesse, peamiselt asuti maakohtadesse. Linna asunud ersad tavaliselt assimileerusid. Sagenesid ka segaabielud ja vene keele oskus ersade seas ning mitmed külad muutusid vene-ersa segaküladeks. Samuti ilmus 19. sajandil vene keelest ersa keelde palju laene. Lihtsamalt võtsid vene keele omaks venelastega töötavad ersa mehed, koju jäänud naised rääkisid sagedamini puhast ersa keelt. Erinevalt teistest piirkonna rahvastest jäid enamus mordvalasi õigeusku, mis soosis venestumist.[5]
19. sajandil tõusis mordvalaste rahvaarv venelaste omast kiiremini, mistõttu ersade arvukus ja osakaal kasvas. Siiski ei moodustanud nad 19. sajandi keskpaigaks enamust enam üheski maakonnas. 19. sajandi lõpus peatus suuremakaaluline mordvlaste väljaränne nende asualadelt. Mordvalaste arv tõusis 107 000 pealt 1719. aastal 1 188 000 peale 1917. aastaks.[5]
19. sajandi teisel poolel arenes kiiresti ersa kirjasõna. Makar Jevsevjev tõlkis kümmekond usulist raamatut ersa keelde ja õpetas Ilminski seminaris mordva rühma, mille kokku lõpetasid 110 inimest. Ta kogus keelelist, ajaloolist ja etnograafilist ainestikku kokku 450 külas. 1882–1883 avaldati kaks köidet mordva rahvaluulet. 1897. aastal avaldati mordva-vene sõnaraamat. Tsaariaja lõpuks oli trükitud umbes 70 ersakeelset raamatut ja sadakond mordvalast oli omandanud kõrghariduse (mis oli rohkem teistest volgasoome rahvastest).[5]
Õpetajate ja kõrgharitud ersade ettevalmistamine tekitas õhukese ersa intelligentsi. 1905. aasta revolutsiooni järel algatasid mitmed intelligentsi liikmed tegevusi rahva haridus- ja kultuuritaseme parandamiseks. Vladimir Bažanov andis välja venekeelset (aga mordvameelset) rahvuslikku ajalehte Mužik. Kaasani õpetajate seminari lõpetajad rajasid kooliõpetajate ettevalmistamiseks esimese mordva õppeasutuse. Stepan Erzja asus vahendama mordvapärast kujutluslaadi skulptuurides. Riigiduumasse valiti vähemalt kolm mordva esindajat, kes valimisõiguse piiramise tõttu jäid hilisematest koosseisudest välja.[5][9]
Veebruarirevolutsiooni järel loodi Mastorava kultuuriühing ja Jevsevjevi juhtimisel moodustati mais Mordva Kultuuri- ja Haridusselts, kuid erinevalt teistest volgasoomlastest ei kutsutud kokku rahvuskongressi.[5] Vastukaaluks venelaste ja tatarlaste kongressidele osalesid mordvalaste esindajad Kesk-Volga rahvaste kongressil 1917. aasta mais.[9]
Nõukogude periood[muuda | muuda lähteteksti]
Venemaa kodusõja ajal moodustasid mordvalased suure osakaalu Punaarmee 1. ja 4. armees, mis mängisid olulist rolli bolševike võidus. Seetõttu oli pärast sõda kaalu mordva komandöride sõnadel, kes läksid sageli pärast sõda kohalikesse parteiorganitesse. Esmakordselt tõstatati Mordva autonoomia küsimus 5. mail 1918 Alatõris mordva kodanike piirkondlikul konverentsil. Mitmetel mordvalastega asustatud aladel loodi mordva osakonnad, nii Ersamaal kui ka Siberis. 10. juunil 1921 toetasid Samaras esimesel mordva rahvusest kommunistide ülevenemaalisel kongressil Mordva autonoomia loomist, kuigi autonoomia tähendus ei olnud kõigile ühtemoodi arusaadav.[9]
Esimene autonoomia eelnõu tuli välja 1922. aastal. Projekti järgi oleksid haldusüksuses olnud üle 50% elanikest mordvalased, 45% venelased, keskus pidi olevat Ruzajevka, Eelnõu lükati tagasi, sest mordvalaste hajutatus tegi autonoomse ala piiritlemise keeruliseks ja autonoomia vastu võitlesid kohalikud venelased. Stalin soovitas 1925. aastal mordvalastele luua vaid autonoomseid rajoone. Tulisemaid Mordva autonoomia toetajaid süüdistati natsionalismis. Olukord muutus, kui selgus, et autonoomiaga kaasnevad ka hüved, näiteks kõrgem ametnike palk. 1925. aastal otsustas Venemaa K(b)P Penza kubermangukomitee toetada Mordva autonoomiat, 1927. aastal tegid sama Nižni Novgorodi ja Uljanovski kubermangukomiteed.[9] 1928. aastal loodi Mordva ringkond, mis 1930. aastal ülendati Mordva Autonoomseks Oblastiks ja 1934. aastal Mordva Autonoomseks Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, ainsaks ametlikuks keeleks jäi aga vene keel.[5]
Juba rahvusnõukogude lubamine enne autonoomia andmist soodustas ersakeelse kirjanduse levikut. Tekkis ersakeelne ajakirjandus ja kirjandus. Ersakeelne haridus viidi sisse algklassides ja laiendati vähehaaval 10. klassini, mis oli rohkem kui ühelgi teisel volgasoome rahval. Tehti katsed luua ersa-mokša ühine kirjakeel, mis nurjusid. Selle asemel ühtlustati ersa keel Kozlovka küla murde eeskujul. 1932. aastal loodi Mordva Kultuuri Teadusliku Uurimise Instituut, mis tegeles ersa kirjakeele reguleerimisega.[5]
1930. aastate suure terrori ajal küüditati ligi veerand kogu Mordva rahvast Mordvast. Tollal olid ersad autonoomses oblastis juhtivatel kohtadel, kes kasutasid seda ära, et suunata küüditamislaine peamiselt mokša aladele. Kümnendi lõpus süüdistas Moskva Mordva juhtkonda kodanlikus natsionalismis ja asendas juhtkohtadelt ersad mokšadega, kes kättemaksuks korraldasid küüditamisi ersa aladel. Terrori ajal surid paljud juhtivad ersa kultuuritegelased. Samuti lõhkus (valdavalt maal elavate) ersade eluviisi sundkollektiviseerimine.[5]
Suleti mordvlaste kultuuriasutused ja ajalehed nii väljas- aga ka seespool Mordvat. Mordvas jäi 18 ajalehest (1936. aastal) alles 2 ajalehte (1954. aastaks). 1938. aastal muudeti ersa koolides kohustuslikuks õppeaineks vene keel, järk-järgult muudeti see ka õppekeeleks.[5]
Järgnevatel kümnenditel piirati jätkuvalt mordva keele avalikku kasutust ja väljaspool vabariigi piire hakati mordva kultuuri maha suruma. Kui 1936. aastal ilmus 179 mordvakeelset raamatut, siis 1979. aastaks ilmus vaid 55, neist 28 ersa keeles. Eriti karmilt tabas poliitika koole. 1958–1959 koolireformi järel lubati Mordvas õpetada vaid neli aastat ersa keeles, vene oblastides keelati ersakeelne õpe täielikult. 1980. aastaks oli ersakeelne õpe linnakoolides keelatud, maakoolides lubatud kuni kolmanda klassini. Omakeelse hariduse piiramine koolides tõi alates 1970. aastatest kaasa ersalaste assimileerumise vene rahva sekka, perioodil 1959–1989 langes mordva keelte emakeelena rääkijate arv umbes 20%. Kuigi ersad olid esialgu Mordvas suurem nimirahvus, kahanes nende arv mokšadest kiiremini ja juba 1959. aastaks oli neid vabariigis vähem.[5]
Sümboolseid juhtivaid kohti hoiti jätkuvalt mordvalaste käes, kuid kahte nimirahvust mängiti teineteise vastu välja. 1980. aastate alguses olid juhtivatel kohtadel ersad, 1990. aastatel tõrjusid nad sealt välja mokšad.
Venemaa Föderatsioonis[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist õppisid 1990. aastatel ligi pooled mordvalased oma keelt vähemalt valikainena, alla kuuendiku said kogu hariduse emakeeles (enamasti alamklasside õpilased külakoolides).[5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Эрзя". Vabade Rahvaste Liiga. Vaadatud 1. mail 2024.
- ↑ "Национальный состав населения". Venemaa Föderaalne Statistikaamet. 2021.
- ↑ "Ersade juht Boläeń Syreś: kas õpime end kaitsma või hävime täielikult". Koiduaeg. 12. september 2023.
- ↑ 4,0 4,1 "Who are the Erzya and what is Erzyan Mastor?". Beda. 4. juuli 2022.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 5,21 5,22 5,23 5,24 5,25 5,26 5,27 5,28 Taagepera, Rein (2000). Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmama. Lk 166-218. ISBN 998587871X.
- ↑ "Mordvalased". Fenno-Ugria. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ Шульгов, Евгений Николаевич (2022). "МИГРАЦИЯ МОРДВЫ НА ТЕРРИТОРИЮ СТРАН БЛИЖНЕГО ЗАРУБЕЖЬЯ И ЭТНИЧЕСКИЕ ПРОЦЕССЫ В КОНЦЕ XIX – НАЧАЛЕ ХХI В.: ИСТОРИКО-ЭТНОГРАФИЧЕСКИЙ АНАЛИЗ" (PDF). NCSEM: 51-58.
- ↑ 8,0 8,1 "Ersa keele päev". Fenno-Ugria. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Abramov, Vladimir (2018). "Mordva rahvuslik liikumine aastatel 1917–1921". Soome-ugri sõlmed. Fenno-Ugria: 73-76.