Boriss Berezovski

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib ettevõtjast; pianisti kohta vaata artiklit Boriss Berezovski (pianist)

Boriss Berezovski
Sünniaeg 23. jaanuar 1946
Moskva
Surmaaeg 23. märts 2013 (67-aastaselt)

Boriss Abramovitš Berezovski (vene keeles Борис Абрамович Березовский; 23. jaanuar 1946 Moskva – 23. märts 2013 Ascot, Suurbritannia) oli juudi rahvusest Venemaa miljardär, kes viimased 12 aastat oma elust oli paguluses Suurbritannias.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Isa oli Butovo gaasisilikaaditehase peainsener. Läks kooli 6-aastaselt. Kuuendas klassis läks inglise keele erikooli. 1962. aastal lõpetas ta kooli ja üritas astuda Moskva Riikliku Ülikooli füüsikaosakonda, kuid ei pääsenud sisse (Berezovski enda sõnul tema passi “viienda punkti” tõttu – juudi rahvus).[1] 1967. aastal lõpetas Moskva Metsandusinstituudi elektroonika- ja arvutustehnoloogia teaduskonna ja 1973. aastal Moskva Riikliku Ülikooli mehaanika-matemaatikateaduskonna.[2] 1975. aastal kaitses NSV Liidu Teaduste Akadeemia Juhtimisprobleemide Instituudi juures kandidaadiväitekirja teemal “Arvutisüsteemide päringujärjekordade edastamine vektorkriteeriumi järgi."[3] 1975. aastal astus NLKP-sse.[4]

1968-1987 töötas inseneri, noorem- ja vanemteaduri ning laborijuhatajana NSV Liidu Instrumenditehnika Ministeeriumi Katsemasinate, Instrumentide ja Massimõõtevahendite Uurimise Instituudis. Alates 1973. aastast tegi koostööd ettevõttega AvtoVAZ, kus juhtis projekte arvutipõhise projekteerimise süsteemide ja tarkvara rakendamiseks. 1980. aastate keskel kehtestas Berezovski ettevõttega varibarterskeemi: AvtoVAZ-i juhid said Moskva teadlastelt abi väitekirjade kirjutamisel, vastutasuks said töötajad neilt autosid ja autode varuosi.[5] Aleksandr Hinšteini väitel vahistati ta 1979. aastal Mahhatškalas spekuleerimise eest.[6]

1983. aastal kaitses NSV Liidu Teaduste Akadeemia Juhtimisprobleemide Instituudi juures erialal „Tehniline küberneetika ja informatsiooniteooria“ doktoriväitekirja „Projekteerimiseelsete otsuste tegemise algoritmiseerimine teoreetiliste aluste arendamisel ja nende rakendamisel.“[7]

1991. aastast Venemaa Teaduste Akadeemia korrespondentliige.

1989. aastal asutas Berezovski Badri Patarkatsišvili osalusel ettevõtte LogoVAZ, mis müüs AvtoVAZ-i välismaistest autoesindustest tagasi toodud autosid. 1989-1994 oli ta ettevõtte peadirektor, alates 1994. aastast direktorite nõukogu esimees.[8] 1991. aastal sai ettevõte NSV Liidus Mercedes-Benzi autode ametliku maaletooja staatuse. LogoVAZ-i peaaktsionär oli AvtoVAZ-i peadirektor Vladimir Kadannikov. Ettevõte sai tollasest hüperinflatsioonist kasu, võttes autosid vastu partiidena ja makstes tootjale hiljem, kui raha oli kaotanud suurema osa oma väärtusest.[9] 1994–1997 juhtis Ülevenemaalist Automobiili Allianssi (AVVA), mis loodi selleks, et koguda raha odavate "rahvaautode" tootmise tehase ehitamiseks. Projektiga ei kogutud tehase ehitamiseks piisavalt vahendeid ning raha investeeriti AvtoVAZi tootmisse ning võlg investoritele vahetati omakapitali vastu. 2000. aastaks kuulus AVVA-le ligikaudu üks kolmandik AvtoVAZ-i aktsiatest.[10] 1994 sai ta LogoVAZi di

7. juunil 1994 tehti talle atentaat (pommiplahvatuses hukkus tema autojuht ja ta ise sai haavata).[11] Uurijate sõnul oli kuriteo organiseerijaks tuntud Moskva kuritegevuse boss, kuritegeliku rühmituse Orehhovskaja juht Sergei Timofejev, hüüdnimega "Sylvester". Raamatus “Berezovski aeg” väidab Mark Sheiman (endine Magomet Ismailov, LogoVAZi julgeoleku peadirektori asetäitja), et mõrvakatse korraldaja oli Berezovski ise.[12] Aleksandr Litvinenko, kes töötas KGB vastuluureosakonnas ja hiljem FSB organiseeritud kuritegevusega tegelevas rühmas, süüdistas 1998. aasta novembris koos mitme teise eriteenistuse ohvitseriga oma ülemusi, et need olevat andnud korralduse Berezovski tapmiseks.[13]

Tema tegevus Venemaa meedias sai alguse 1994. aasta detsembris, mil ta sai oma kontrolli alla telekanali ORT. Ta oli Avaliku Vene Televisiooni (ORT) loomise algatajaid. Alates detsembrist 1994 ORT direktorite nõukogu esimene asetäitja.[14]

Ta veenis Jeltsinit 1995. aastal looma naftafirmat Sibneft ja erastama selle talle ja Roman Abramovitšile. Tehingu tingimuste kohaselt pidi Sibneft olema finantseerimisallikas telekanalile ORT, mida Berezovski siis kontrollis ja mis pidi Jeltsinit 1996. aasta presidendivalimistel toetama.[15][16]

1995. aastal mängis võtmerolli Venemaa riikliku lennufirma "Aeroflot" juhtimise ümberkujundamisel ja osales selle erastamises.[17]

1996-1997 Venemaa Julgeolekunõukogu sekretäri asetäitja. Novembrist 1997 kuni 21. maini 1998 - Vene Föderatsiooni presidendi administratsiooni juhi Valentin Jumaševi nõunik. 1997. aastal anti talle Venemaa Föderatsiooni 1. klassi tõelise riiginõuniku teenistusaste. 1998-1999 SRÜ täitevkomitee peasekretär.

Ta oli üks mais 1997 Venemaa ja Tšetšeenia vahel sõlmitud rahulepingu organisaatoritest.[18]

Septembris 1999 algatas ja tegutses varikorraldajana peaminister Vladimir Putini toetajate valimisliidu "Ühtsus" loomisel. Detsembris 1999 valiti Riigiduuma liikmeks.

1999. aastal omandas ta kirjastuse Kommersant ja sai Venemaa suurima meediakontserni omanikuks. 2000. aasta alguses olid tema omanduses ajalehed Kommersant, Moskovskaja Komsomolka, Nezavissimaja Gazeta, Novõje Izestija, Svežii Nomer; ajakirjad Avtopilot, Vlast, Dengi, Molotok, Domovoi, Ogonjok; raadiojaam Naše radio; telestuudiod ORT (Kanal 1) ja MNVK (TV-6). Kirjastus Kommersant kuulus talle 2006. aastani, mil see müüdi Badri Patarkatsišvilile, kes 2008. aastal ootamatult suri, ja samal aastal müüdi edasi Ališer Usmanovile.[19]

19. juulil 2000 esitas ta avalduse oma parlamendivolitustest loobumiseks. 2000. aastal müüs ta oma osaluse Sibneftis 1,3 miljardi dollari eest Roman Abramovitšile.

2. oktoobril 2001 tegi Venemaa peaprokuratuur otsuse sundida Berezovskit "Aerofloti kaasuses" tunnistajana üle kuulama. 23. oktoobril 2002 esitas Venemaa peaprokuröri asetäitja Vladimir Kolesnikov talle süüdistuse eriti suures ulatuses kelmuses kriminaalasja raames, mis käsitles AvtoVAZ-i autode vargusi. 10. septembril 2003 kirjutas Briti siseminister David Blunkett alla määrusele Berezovskile poliitilise varjupaiga andmise kohta. 12. septembril 2003 jättis Londoni kohus rahuldamata Venemaa nõudmise Berezovski väljaandmiseks.[20][21]

Suhted Venemaa võimuladvikuga[muuda | muuda lähteteksti]

Berezovski sisenes Kremli siseringi 1993. aastal, korraldades Boriss Jeltsini memuaaride avaldamise ja sõbrunes memuaarid kirjutanud presidendi lähikondse Valentin Jumaševiga.[22] 1996. aasta jaanuaris võttis Berezovski Maailma Majandusfoorumil Davosis ühendust teiste Venemaa juhtivate ärimeestega, et luua liit (mis sai hiljem tuntuks kui "Davosi pakt"), mis rahastaks Boriss Jeltsini kampaaniat eelseisvatel presidendivalimistel.[23] [24] Briti ajalehe The Guardian hilisema hinnangu kohaselt "juhtis Berezovski Boriss Jeltsini tagasivalimist 1996. aastal... Tema ja ta miljardärist sõbrad panustasid Jeltsini valimiskampaaniasse 140 miljoni naela."[25]

Berezovski enda sõnul mängis ta otsustavat rolli Vladimir Putini võimuletulekus 1999. aasta lõpus. Putiniga kohtus ta 1991. aastal.[26]

Konflikt algas 2000. aastal. 31. mail 2000 kritiseeris Berezovski ajalehes Kommersant teravalt Putini pakutud põhiseadusreformile, mis annaks Kremlile õiguse rahva poolt valitud kubernerid vallandada.[27] 17. juulil 2000 lahkus Berezovski Riigiduumast, teatades, et ta „ei taha osaleda riigi hävitamises ja autoritaarse režiimi taastamises.”[28] Augustis 2000 ründas Berezovski meedia Putinit allveelaeva "Kursk" katastroofi käsitlemise eest, süüdistades 118 meremehe hukkumises Kremli vastumeelsust välisabi vastu võtta.[29] Septembris 2000 teatas ta, et loovutab oma 49-protsendilise osaluse ORT-s ajakirjanikele ja teistele loomeintelligentsi esindajatele.[30]

Oktoobris 2000 alustas Venemaa prokuratuur uuesti lennufirma Aeroflot pettuste uurimist. Välismaal viibinud Berezovski ülekuulamisele ei ilmunud ja teatas, et ei naase Venemaale, kuna tema sõnul „võimud ja president Putin isiklikult suurendavad mulle pidevalt survet". "Sisuliselt," ütles ta, "olen sunnitud valima: saada poliitvangiks või poliitiliseks emigrantiks."[31]

Alates aastast 2000 elas Londonis.

2012. aasta aprilli lõpus lubas Berezovski Putini vahistajale 50 miljoni rubla suuruse tasu. 6. mail 2012 suurendas Berezovski tasu 500 miljoni rublani. Ta märkis ka, et on valmis astuma "õiglasele avalikule kohtuprotsessile" osalemise eest Putini toetamises aastatel 1999–2000.[32][33] 29. mail 2012 teatas Venemaa juurdluskomitee kahe kriminaalasja algatamisest Berezovski suhtes seoses tema üleskutsetega "Moskva linna avalikes kohtades massiliste aktiivsete ebaseaduslike aktsioonide toimepanemine eesmärgiga takistada vägivaldselt Vene Föderatsiooni seaduslikult valitud presidendi ametisse astumist ja tema lubamist Kremlisse 7. mail, lubades rahalist tasu tema kinnipidamise ja liikumisvabaduse piiramise eest.”[34]

Kohtuprotsessid[muuda | muuda lähteteksti]

2003. aastal püüdis Vene Föderatsiooni peaprokuratuur saavutada Berezovski väljaandmist Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi artikkel 159 (pettus) alusel. Selle juhtumi algatas peaprokuratuur 6. augustil 2002 (Berezovskit süüdistati enam kui 2300 sõiduauto AvtoVAZ varguses LogoVAZ-i arveldustehingu käigus AvtoVAZ-i ja Samara piirkonna administratsiooniga aastatel 1994-1995). Ta kanti rahvusvahelisse tagaotsitavate nimekirja.

24. märtsil 2003 pidas Londoni politsei Berezovski kinni, kuid ta vabastati peagi kautsjoni vastu. 1. juunil 2003 lükkas Londoni magistraadikohus väljaandmistaotluse tagasi põhjendusel, et Berezovski oli taotlenud Ühendkuningriigis poliitilist varjupaika ja seetõttu kaitseb teda Genfi konventsiooni. 10. septembril 2003 kirjutas Briti siseminister David Blunkett alla korraldusele, millega anti Berezovskile poliitiline varjupaik, põhjendades seda otsust asjaoluga, et teda võib Venemaal ähvardada poliitiline tagakiusamine.[35][36] Samal aastal sai Berezovski Ühendkuningriigi siseministeeriumist pagulaspassi nimele “Platon Elenin”.

2007. aastal teatas Suurbritannia kriminaalpolitsei Scotland Yard, et Briti politsei pidas 21. juunil 2007 Londonis kinni mehe, kes oli saadetud Berezovskit mõrvama. Isik saadeti Suurbritanniast välja. Berezovski sõnul oli mõrvakatse taga Venemaa president Putin isiklikult.[37]

13. juulil 2007 andis Brasiilia föderaalkohus välja tema rahapesusüüdistusega vahistamismääruse.[38]

26. juunil 2009 mõistis Krasnogorski linnakohus Berezovski süüdi 140 miljoni rubla omastamises firmadelt LogoVAZ ja AvtoVAZ ning mõistis talle tagaselja 13-aastase vanglakaristuse.[39][40]

17. veebruaril 2011 arestiti Venemaa prokuratuuri taotlusel talle Prantsusmaal kuulunud mitmesugust vara kogusummas 74 miljonit eurot.[41]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Tema surnukeha leiti 23. märtsil 2013 Londonist 40 km kaugusel Berkshire'i maakonnas Ascoti külast tema endisele naisele Galinale kuuluva maja lukustatud vannitoast. Vannitoast leiti sall ning hukkunu kaelal olid näha kägistamisjäljed. Politsei pidas surma enesetapuks.[42] Enesetapu kohta tehtud järeldustega ei nõustunud aga Saksa kohtuekspert Bernd Brinkmann, ärimehe perekonna poolt sõltumatuks uurimiseks palgatud asfüksiaspetsialist. Tema arvates ei saanud surnu end üles puua, ta kägistati. Koroner Peter Bedford tegi surma asjaolude kohta avaliku kohtuotsuse, mille kohaselt on Berezovski surma asjaolusid võimatu usaldusväärselt kindlaks teha.[43]

23. märtsi õhtul 2013 teatas Venemaa presidendi pressisekretär Dmitri Peskov, et kaks kuud enne oma surma kirjutas Berezovski Putinile isikliku kirja, milles tunnistas, et on teinud palju vigu, palus Putinilt andestust ja palus anda talle võimalus Venemaale naasta.[44][45] Venemaa võimukriitilise telekanali Dožd andmetel viis kirja Putinile oligarh Roman Abramovitš isiklikult.[46] Putin ise tunnistas 25. aprillil 2013 avalikult Berezovskilt kahe kirja saamise fakti (üks neist saabus enne ärimehe surma, teine ​​pärast).[47]

Tema matusetalituse Surrey krahvkonnas asuval Brookwoodi kalmistul viisid läbi traditsioonilise õigeusu kirikuga opositsiooni oleva Püha Edwardi õigeusu vennaskonna kiriku liikmed (kanooniline õigeusu kirik keeldus enesetapjat matmast).[48]

2013. aasta septembris raamatupidamisfirma Grant Thorntoni info põhjal välja kuulutatud Londoni ülemkohtu andmetel oli Berezovski surmahetkel pankrotis, võlgnevused olid 309 miljonit naela.[49]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://web.archive.org/web/20140415212457/http://news.bbc.co.uk/hi/russian/life/newsid_2884000/2884793.stm
  2. https://web.archive.org/web/20151211110952/http://kommersant.ru/doc/242525
  3. https://web.archive.org/web/20221106224241/https://search.rsl.ru/ru/record/01006909637
  4. https://web.archive.org/web/20230704030643/https://books.google.com/books?id=wZNADwAAQBAJ&newbks=0&printsec=frontcover&dq=%C2%AB%D0%92%D1%80%D0%B5%D0%BC%D1%8F+%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%BE%D0%B3%D0%BE%C2%BB&hl=en#v=onepage&q&f=false
  5. https://books.google.ee/books?id=wZNADwAAQBAJ&newbks=0&printsec=frontcover&dq=%C2%AB%D0%92%D1%80%D0%B5%D0%BC%D1%8F+%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%BE%D0%B3%D0%BE%C2%BB&hl=en&redir_esc=y#v=onepage&q=%C2%AB%D0%92%D1%80%D0%B5%D0%BC%D1%8F%20%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%BE%D0%B3%D0%BE%C2%BB&f=false
  6. https://www.kp.ru/daily/23945.5/71120/
  7. https://nlr.ru/e-case3/sc2.php/web_gak/lc/9173/6
  8. https://web.archive.org/web/20130621215725/http://lenta.ru/lib/14159604
  9. http://rus-sky.com/history/library/xlebnikov/
  10. https://web.archive.org/web/20110927152103/http://russiatoday.strana.ru/en/biz/business/lead_com/2222.html
  11. https://web.archive.org/web/20130621215725/http://lenta.ru/lib/14159604
  12. https://books.google.ee/books?id=wZNADwAAQBAJ&newbks=0&printsec=frontcover&dq=%C2%AB%D0%92%D1%80%D0%B5%D0%BC%D1%8F+%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%BE%D0%B3%D0%BE%C2%BB&hl=en&redir_esc=y#v=onepage&q=%C2%AB%D0%92%D1%80%D0%B5%D0%BC%D1%8F%20%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%BE%D0%B3%D0%BE%C2%BB&f=false
  13. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 235
  14. https://web.archive.org/web/20100606093317/http://www.vedomosti.ru/persons/1737/%D0%91%D0%BE%D1%80%D0%B8%D1%81%20%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%B8%D0%B9
  15. https://www.vedomosti.ru/business/articles/2011/10/06/priznalsya_v_korrupcii
  16. https://web.archive.org/web/20100606093317/http://www.vedomosti.ru/persons/1737/%D0%91%D0%BE%D1%80%D0%B8%D1%81%20%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%B8%D0%B9
  17. https://web.archive.org/web/20100606093317/http://www.vedomosti.ru/persons/1737/%D0%91%D0%BE%D1%80%D0%B8%D1%81%20%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%B8%D0%B9
  18. https://web.archive.org/web/20071103025208/http://www.rian.ru/spravka/20060302/43875646.html
  19. https://web.archive.org/web/20180620180703/https://regnum.ru/news/697115.html
  20. https://web.archive.org/web/20100606093317/http://www.vedomosti.ru/persons/1737/%D0%91%D0%BE%D1%80%D0%B8%D1%81%20%D0%91%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B7%D0%BE%D0%B2%D1%81%D0%BA%D0%B8%D0%B9
  21. https://web.archive.org/web/20090808052239/http://www.cdi.org/russia/johnson/4332.html
  22. https://www.nytimes.com/1997/06/14/world/a-russian-s-rise-from-car-dealer-to-tycoon.html
  23. https://www.nytimes.com/2007/01/28/business/worldbusiness/28iht-ddavos.4378800.html
  24. https://www.theguardian.com/world/2000/apr/17/russia.features11
  25. https://www.theguardian.com/world/2007/jul/02/russia.lukeharding1
  26. https://web.archive.org/web/20070616120224/http://www.kommersant.ru/k-vlast/get_page.asp?DocID=773142
  27. https://www.themoscowtimes.com/2013/03/23/berezovsky-putin-and-an-absence-of-respect-a22633
  28. https://www.independent.co.uk/news/world/europe/berezovsky-quits-duma-at-ruining-of-russia-707942.html
  29. https://www.wsws.org/en/articles/2000/09/russ-s28.html
  30. https://archive.ph/20120911083005/http://www.russiajournal.com/node/3898#selection-349.0-464.3
  31. Monitor, v. 6, No. 214, 15 November 2000
  32. https://web.archive.org/web/20120517015816/http://grani.ru/Politics/Russia/m.197333.html
  33. https://web.archive.org/web/20200716021357/https://polit.ru/news/2012/05/06/putin-arest/
  34. https://web.archive.org/web/20120712081325/http://www.golos-ameriki.ru/content/berezovsky-criminal-cases/1120649.html
  35. https://www.finmarket.ru/main/article/495314
  36. https://web.archive.org/web/20071118172544/http://www.vesti7.ru/news?id=10428
  37. https://web.archive.org/web/20080325005003/http://newsru.com/world/18jul2007/statement.html
  38. https://www.kommersant.ru/doc/782572
  39. https://web.archive.org/web/20090628101605/http://news.bigmir.net/world/155176
  40. https://web.archive.org/web/20140415064713/http://www.genproc.gov.ru/smi/news/subjects/news-60817/
  41. https://web.archive.org/web/20130327034936/http://cote-d-azur.france3.fr/2013/01/30/boris-berezovsky-chateau-de-la-garoupe-antibes-dans-le-collimateur-de-la-justice-pour-blanchiment-190785.html
  42. https://web.archive.org/web/20130528182700/http://www.kommersant.ua/doc/2155597
  43. https://web.archive.org/web/20150213040016/http://www.rbc.ru/rbcfreenews/20140327220959.shtml
  44. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. märts 2013. Vaadatud 27. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  45. https://web.archive.org/web/20130325231708/http://top.rbc.ru/politics/23/03/2013/850472.shtml
  46. https://web.archive.org/web/20130405003544/http://top.rbc.ru/politics/03/04/2013/852378.shtml
  47. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. aprill 2013. Vaadatud 10. mail 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  48. https://web.archive.org/web/20130609132816/http://www.anti-raskol.ru/pages/2332
  49. https://www.newsru.com/world/05sep2013/bankrot.html

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]