Seismomeetria

Seismomeetria on seismoloogia haru, mis mõõdab eelkõige maavärinate tekitatud maapinnakõikumisi ja uurib seismilisi nähtusi.

Rakendusvaldkond

Tegu on kõige rohkem arenenud ja kasutusel oleva tahke Maa füüsikalise meetodiga, millega saab kindlaks määrata gaasi, nafta ja muude põlevmaavarade asukoha ja suuruse. Mõõdetavaks parameetriks on seismiliste lainete liikumiskiirused ehk nende elastsed omadused ja tihedus. Mõõtmisvahendina kasutatakse seismomeetrit, millega on võimalik määrata maavärinate asukoht ning koguda andmeid Maa siseehituse ja maavärinate kohta. Seismomeeter põhineb seismiliste andurite tööl, mis moodustavad seismograafsüsteemi. Signaal seismilise muutuse kohta muutub elektripingeks ja teabesalvestusseade, mille töö põhineb Newtoni esimesel ja kolmandal seadusel, kogub ja talletab andmed seadme mällu. Samuti on kasutusel seismograaf, mis registreerib ja tuvastab automaatselt maavärina intensiivsuse, kestuse ja suuna.

Ajalugu

Seismomeetria põhineb instrumentide kasutamisel. Hiina leiutaja ja teadlane Zhang Heng konstrueeris esimese seismilise instrumendi. See väga algeline instrument – seismoskoop – näitas maapinna võnkumisi. Seda hakati kasutama 132. aastast eKr. Seade koosnes ühest ümmargusest anumast, mille välisküljel olid kaheksas eri suunas draakonikujulised torud. Draakonipeadega kohakuti asetsesid konnade kujud, kelle suud olid avatud. Maavärina toimumisel hakkas võnkuma anumas asuv pendel ja kukutas maavärina suunas draakonikujulisest torust kuuli konna suhu, tekitades heli ja seega andes märku seismilisest muutusest.

1875. aastal leiutas Itaalia füüsik Filippo Cecchi teaduses kasutatava seismograafi. Teistest seismograafilistest leiutistest eristas seda asjaolu, et sellega oli võimalik registreerida liikumist aja funktsioonina.